/nginx/o/2020/10/16/13417851t1h62e9.jpg)
Enam kui 70 aastat tagasi algas Eestis Nõukogude okupatsioon, mis kulmineerus 1941. aasta sõjasuvel kommunistlike massimõrvadega Saaremaal, Viljandis, Tartus ja mujal. Kuressaare lossihoovis meenutab seda traagilist sündmust nimedega memoriaalsein. Suurem osa lossihoovis mõrvatute surnukehadest kaevati välja sama aasta sügisel. Igaühel neist oleks oma lugu pajatada, kuid ühe mõrvatu loo rääkis Saaremaa muuseumile Bruno Pao, kelle vend Viktor Pao (1918–41) sattus samuti kurja saatuse tahtel just nende ohvrite nimekirja.
Eluloolist
Viktor Pao sündis 26. veebruaril 1918 Hiiumaal Tärkma külas Rüü talus. Tema isa Juhan (1882–1932) ja ema Juuli (1888–1932) abiellusid 1915. aastal ja Viktor oli pere esiklaps, Bruno sündis 1931. aastal ehk siis pere noorima lapsena.
Nii isa Juhan kui ka tema isa olid põlised meremehed, kes seilasid maailmameredel erinevate purjelaevadega. Mere poole tundis tõmmet ka Viktor, keda huvitasid eelkõige laevamasinad. Muuseas, esimesed tõsised mehaanikaalased teadmised omandas ta Kuressaares Eduard Tamburi ja Aleksei Olli töökojas Mehaanik. Suviti hakkas ta sõitma väiksematel laevadel. Ühtlasi alustas ta õpinguid Tallinna merekoolis. Mereharidus oli paljudele meresõiduhuvilistele hiidlastele tol ajal loogiline asjade käik, kuidas meremehe kutse poole püüelda.
Kohtumine vennaga
Juba 1939. aastal oli õhus tunda ärevust. 1. septembril puhkes Teine maailmasõda. Vahetult enne seda, augustis, oli Bruno saanud 8-aastaseks ja valmistus kooliminekuks. Kooliriided olid valmis õmmeldud, ainult saapad olid veel puudu. Kõigi nende sündmuste keerises ilmus Valjala kihelkonda Jursi külla – Bruno tolleaegsesse elukohta – vend Viktor. Vendade esimene ja – nagu tagantjärele selgus – ka viimane kohtumine toimus väga tagasihoidlikult: söödi koos keldri peal kasvanud tikripõõsalt marju ja vesteldi elust-olust. Viktor kinkis vennale David Koppeli "Kooliatlase", mis jäigi ainsaks esemeliseks sidemeks kahe venna vahel.
Purjelaev Oskariga merele
1941. aastal pidi Viktor Pao taas merele minema. Seekord siis mootorpurjekaga Oskar, mis oli just 1937. aastal valminud Papissaare sadamas ning mille omanik oli Vilsandi reeder ja Kuressaare merekooli direktor ja õpetaja Julius Teär (1889–1941). Viktor sattus sellele merereisile juhuslikult. Nimelt pidi ta algselt minema kihnlastele kuulunud mootorpurjekale Rein, kuid vahetult enne reisi vahetas ta ühe selle meeskonnaliikmega kohad. Muuseas, Rein läks Kroonlinna, laev jäi alles ja mehed jäid ellu.
/nginx/o/2020/10/16/13417845t1ha971.jpg)
Saatuslikul päeval oli mootorlaev Oskar teel Liivi lahest Saaremaale Jaagarahu sadamasse. Laeva pikaaegne kapten oli aastaid olnud Julius Teäre vend Karl Teär (1903–45), kuid sellel reisil kapten haigestus ja alust juhtis vanemtüürimees Arnold Lipp (1911–41).
Oma teekonnal pidi Oskar sõitma läbi Soela väina, kui ühel hetkel märkasid meeskonnaliikmed enda kohal tiirutavat Soome lennukit. Teatavasti oli käimas sõda Nõukogude Liidu ja Soome vahel, mistõttu siinkandis võis aeg-ajalt naaberriigi lennukeid märgata küll. Selleks, et vältida hullemat, andis laevajuht masinist Viktor Paole käsu, et viimane heiskaks märguandeks laeval olnud sinimustvalge lipu. Nii tehtigi. Seda märkas ka lennuk, tegi veel õhus nende ümber ühe tiiru ja kadus siis kaugustesse. Kogu reisi vältel töötas laeva pardal ka raadio, millega meeskonnaliikmed olevat kuulanud Rootsi raadiojaamu.
Arreteerimine
/nginx/o/2020/10/16/13417846t1h74b7.jpg)
Õnneliku pääsemise üle ei saanud aga pikalt rõõmu tunda. Nimelt oli laevapere hulgas ka üks naiskokk, keda Viktor juba ühelt varasemalt merereisilt tundis. See neiu oli soovinud temaga vägagi pealetükkivalt kurameerida, aga saanud eitava vastuse, kuna Viktoril oli Pärnus juba oma pruut ootamas. Säärane ärapõlgamine jäi neiule hingepeale ning Soela väinas toimunud sündmused andsid endiselt vimma pidavale kokale hea võimaluse kätte maksta.
Jaagarahu sadamasse jõudes tegi ta punaväe politrukile avalduse, et laeva juhtkond kavatseb koos laevaga Rootsi põgeneda, neil olevat selleks isegi sinimustvalge lipp peidukohas valmis. Selle kaebuse peale arreteeriti nii Arnold Lipp kui ka Viktor Pao. Etteruttavalt võiks öelda niipalju, et laevakoka oma saatus polnud sugugi parem: ta olevat 1942. aasta kevadel Väikese väina tammil miinile sattunud ja hukkunud.
Lisaks kujunes õige pea traagiliseks ka mootorlaeva Oskar saatus. See juhtus 15. septembril 1941, kui laev Jaagarahu sadama lähistel reidil oli. Saksa lennukitele oli antud ülesanne otsida ja pommitada kõiki laevu, mis võiksid olla potentsiaalsed põgenikelaevad. Laev sai pommitabamuse paremasse pardasse ja süttis põlema. Surma sai laeval vahti pidanud madrus.
Veretöö avastamine
Viktor Pao pääses esialgse vahistamise järel veel mõneks ajaks vabadusse, kuid siis tuldi talle uuesti järele. Seekord oli minek juba lõplik. Vend Bruno kuulis edasisest sündmuste käigust oma sugulaselt Evald Kahult (1915–93), kes neid 1941. aasta septembri lõpus külastas ja teatas, et Viktorit enam ei ole.
1941. aasta 21. septembri pealelõunal, vahetult pärast seda, kui Nõukogude väed olid linna maha jätnud, algas Kuressaare lossihoovis arvatava kuritöö jälgede otsimine. Viktori surnukeha oli välja toodud Kuressaare lossihoovi spordiväljakule, kõik isikud olid nummerdatud, tema number oli 34. Perele kurva sõnumi toonud Evald Kahu käiski laipa tuvastamas. Kõige rohkem oli talle meelde jäänud see, et Viktori nägu oli kukkumise tõttu väga muutunud. Kuna väga paljud ohvrid olid surmatud kuklalaskudega, siis olidki nende vigastused päris õudsed. Jõhkrutsemist vahistatute kallal kinnitas ka laipade väljakaevamise juures eksperdina viibinud kohalik maa-arst Albert Tilk (1899–1980). Oma ekspertiisiaktis mainib ta muu hulgas, et laip nr 34 oli peale kuklalasu saanud veel kaks lasku abaluu piirkonda.
Järellugu
Samm-sammult jõudis teadmine toimunust ka teiste pereliikmeteni. Viktori noorem õde Benita, kes oli sündinud 1927. aastal, elas nende sündmuste ajal Tallinnas. Teda kasvatas tädi Tiiu Tiik, tuntud eesti majandusgeograafi, raamatukogundustegelase, ajaloolase ja koduloolase Leo Tiigi (1910–96) ema. Koos käisid nad Tallinnas vaatamas väljapanekut mõrvatute esemetest, riietest ja tundemärkidest, mille korraldas ZEV (Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten Esten, eesti keeles Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, hiljem Eesti Rahva Ühisabi Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Osakond), kes kogus Eestis aastail 1941–44 andmeid Nõukogude okupatsiooni läbi aastail 1940–41 Eestis tekitatud inimkaotuste kohta. Number 34 järgi tundsid nad Viktori ära, tema kingast oli lõigatud üks tükk, lisaks püksisäärest. Benita mäletamist mööda oli riidetükkide juurde kirjutatud, et Viktoril oli jalas olnud üks king, kui ta hauast välja võeti.
Sellega aga perekonna kokkupuuted traagilise sündmusega ei piirdunud. Järgmisel, 1942. aastal sõitis Benita Hiiumaale, et vaadata, kuidas kodukandis elu läheb. Haapsalu kaudu tal sinna minna ei õnnestunud, mistõttu tuli ta Saaremaale, et Triigi kaudu üle pääseda.
Leisis sõlmis ta kokkuleppe kohalike meestega, kes ta paadiga üle viisid. Sõidu ajal tuli muu hulgas jutuks, et eelmisel aastal oli Benita vend Viktor lossihoovis tapetud. Kokkusattumusena tuli välja, et need Leisi paadimehed olid sealtsamast lossihoovist pääsenud eluga, kuigi neid oli samuti hoitud tolleaegse Osilia veinivabriku (praegune Saaremaa muuseumi arhiivraamatukogu) vanglaks kohandatud keldris. Tänu sakslaste kiirele tulekule pääsesid nemad aga eluga.
Nende jutu kohaselt viidud Viktor vanglast välja viimaste hulgas. Samuti olid nad vanglas Viktoriga rääkinud ja saanud teada, et talle oli esialgu määratud laagrikaristus, mis hiljem asendati surmanuhtlusega.
Seda väidet kinnitab Viktori saatusekaaslase Arnold Lipu taskust leitud kohtuotsus, kus oli kirjas, et talle on määratud kümme aastat laagrikaristust. Kahjuks arenesid sündmused aga nii kiiresti, et ühe inimese kättemaksuhimust alguse saanud kaebuse tõttu pidi kaks meest piinarikkal kombel oma eluga maksma. Nemad ei olnud ainsad – sama traagiline saatus tabas ka ülejäänud 88 Kuressaare lossihoovis mõrvatud süütut ohvrit.