E, 15.08.2022

Laste fotod sotsiaalmeedias – mõistlik otsus või mitte?

Lugu ilmus Saarte Hääles 6.03.2021
Monika Metsmaa
, Toimetaja
Laste fotod sotsiaalmeedias – mõistlik otsus või mitte?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Illustreeriv näide.
Illustreeriv näide. Illustratsioon: Anette Sannik / Saarte Hääl

Kui perre sünnib laps, annavad vanemad rõõmsast sündmusest teada ka sotsiaalmeedias, lisades postitusele beebi pildi. Poja või tütre kasvades hoitakse oma sõpru-tuttavaid fotode kaudu kursis, kuidas lapsel läheb. Kas oma laste fotode internetti laadimine on ikka nii turvaline, kui pealtnäha paistab?

Tuttavate südamlikud kommentaarid stiilis “Nii nunnu!”, “Oi, kui tubli laps!” ja “Emme-issi silmarõõm!” teevad küll vanemate südamele pai, ent lapse piltide ja andmete avaldamine sotsiaalmeedias ei pruugi olla sugugi ohutu.

Priit Sepp
Priit Sepp Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“See, kui turvaline on lapse fotode avaldamine sotsiaalmeedias, sõltub muidugi ka piltide sisust,” ütleb Kuressaare politseijaoskonna juhtivuurija Priit Sepp. “Selliste piltide üleslaadimine, kus lapsed on näiteks paljalt vannis, ei ole kindlasti aktsepteeritav.”

Samuti ei maksa avaldada pilte, kus lapsed on rannarõivastes või muidu napis riietuses. Niisuguseid pilte ei tasu jagada ka omavahelistes messengeri-vestlustes. Miks? 

“Alati on oht, et keegi võib su konto üle võtta,” põhjendab Priit Sepp. “Privaatne vestlus võib ka muul viisil levida nende inimesteni, kes seda nägema ei peaks.”

Sepa andmeil tuleb Saare maakonnas selliseid juhtumeid, kus kellegi Facebooki või Instagrami konto kaaperdatakse, aastas kokku kuni kümme.

Kõige sagedasem eesmärk, miks kellegi konto üle võetakse, on saada rahalist kasu. “Konkreetse inimese kontolt tema tuttavatele näiteks võltslaenu pakkumisi edastada tundub palju usutavam kui teha seda libakonto alt, kus pole kirjas ühtegi sõpra,” selgitab Sepp.

Mis on foto eesmärk?

Selles, kui vanemad avaldavad oma sotsiaalmeedia kontol pilte, kus peal kogu pere – näiteks mõne piduliku sündmuse puhul –, ei näe Sepp midagi halba. Üksnes laste pilte soovitab ta internetikeskkondadesse aga mitte laadida. 

Sepa sõnul leidub õnneks ka selliseid vanemaid, kel on kindel seisukoht: oma laste pilte netti ei pane.

“Mina isiklikult pean sellist otsust väga õigeks,” märgib Priit Sepp.

Kui vanem soovib oma lapse fotosid sotsiaalmeedias siiski avaldada, millega ta arvestama peaks? 

“Igal juhul tasub enne mõelda, mis eesmärgil sa selle pildi üles paned ja mida sellega öelda tahad,” soovitab Sepp. “Samuti tuleks arvestada sellega, et kui see foto on juba üles pandud, siis kaob postitajal kontroll selle pildi edasise levitamise üle.”

Vanematel tuleb endale aru anda ka võimalikest ohtudest: nende lapse pilti võidakse alla laadida, kasutada libakontol jne.

Politsei juhtivuurija sõnul on mõistlikum mitte lisada sõbraks inimesi, keda vaevu tead. Tõsi – postituste nägijate hulka saab konto omanik sotsiaalmeedias piirata. 

“Kui aga vaatame lastevastaste seksuaalkuritegude toimepanija profiili, siis reeglina teevad neid kuritegusid pere tuttavad,” tõdeb Sepp. “Kes meie sõbralisti kuuluvad – tuttavad inimesed. Sa ei pruugi kunagi teada, kes võib nende hulgast olla see, kes neid fotosid pahatahtlikul eesmärgil kasutab.”

Üks argument, miks laste fotosid ja muid andmeid internetis mitte avaldada, on ka see, et laps ise ei saa sel hetkel otsustada, mis tema fotode ja andmetega tehakse. 

“Võib-olla ta tulevikus ei soovi sellist avalikku tähelepanu,” lausub Sepp. “Siis on juba keeruline kord ülespandud materjali kustutada. Sotsiaalmeediast võib ju pildid maha võtta ja lasta seda ka Google´is teha, aga seda, et neid fotosid internetis kusagilt mujalt enam ei leia, tagada ei saa.”

Nii nagu ei saa kindel olla selleski, kui palju neid pilte alla laaditud on. 

Sepa sõnul on Kuressaare politseinikud oma töös kokku puutunud mitme inimesega, kes on laste kohta süstemaatiliselt pilte ja ka muid andmeid kogunud.

Ta toob näiteks ühe lastevastase seksuaalkuriteo eest karistust kandnud meesterahva. Kuna mehele hakkas meeldima üks alaealine tütarlaps, asus ta tüdruku kohta koguma kõikvõimalikke fotosid, mis ta internetist leidis – ka Instagramist. Nii tüdruku enda kui ka tema Instagrami-sõprade kontodelt. Samuti otsis mees tüdruku kohta infot kooli kodulehelt – mis klassis ta õpib, kes on ta klassikaaslased, mis tunnid tal on ja kus need tunnid toimuvad.

Nõusolek igaühelt

Priit Sepa hinnangul kooli koduleheküljel klasside nimekirju ja fotosid avaldama ei peaks.  

“See võib seada lapse ohtu, kui suvaline võõras võib välja uurida, millises koolis või klassis ta õpib,” räägib Sepp. 

Lapsevanemail soovitab Priit Sepp tutvuda andmekaitse inspektsiooni (AKI) kodulehel avaldatud juhistega laste andmete avaldamise kohta. 

“Üks asi, mida kõik veel ehk ei tea – kui foto teha, peab selleks nõusolekut küsima igaühelt, kes pildile jääks,” lausub Sepp. “Kui keegi neist pole nõus, siis seda pilti tema tahte vastaselt teha ei tohi.”  

Samuti ei tohi fotot üles laadida internetti, kui selleks pole kõigi pildile jäänud inimeste luba. Ka selle kohta võib täpsemalt lugeda AKI kodulehelt.

Sotsiaalmeedia kui kataloog pedofiilidele

Kristi Mägi-Sepp
Kristi Mägi-Sepp Foto: Erakogu

“Sotsiaalmeedia kontod on pedofiilide jaoks nagu rikkalik lastefotode kataloog,” ütleb Saaremaa vallavalitsuse lastekaitsespetsialist Kristi Mägi-Sepp

“Tänapäeva inimestele meeldib väga teisi oma eluga kursis hoida. On üsna tavaline, et fotosid ja videosid oma lastest hakatakse sotsiaalmeediasse postitama juba siis, kui beebi on alles äsja ilmale tulnud.  

Lastekaitsetöötaja ja emana ma laste internetis eksponeerimist õigeks ei pea. Kunagi ei tea, milline laps võib olla tulevane president, peaminister või mõni muu tähtis avaliku elu tegelane. Temast lapseeas postitatud pildid jäävad aga internetti alles. Isegi, kui vanem või täiskasvanuks saanud laps ise need fotod kunagi kustutab – keegi ei oska öelda, kui palju neid alla laaditud ja salvestatud on.  

Nende piltide vaatajate ja allalaadijate hulgas võib olla ka pedofiilsete kalduvustega inimesi.  

Tsiteerin sotsiaalkindlustusameti lastemaja teenuse juhti Anna Frank-Vironit. Tema on öelnud, et pedofiilid ei ela kusagil saarel, eraldatuses. Nad on meie Facebooki-sõprade seas, kellega me suhtleme. 

Kellel meist on sotsiaalmeedias sõpru kolmsada, kellel viissada, kellel veelgi rohkem. Nende, pealtnäha tavaliste inimeste seas võib leiduda ka selliseid, kes laste vastu ebatervet huvi tunnevad. Sotsiaalmeedia kontod on pedofiilide jaoks nagu lastefotode kataloog, kus valik on väga lai. 

Lastepilte internetis – nii sotsiaalmeedias kui ka näiteks kooli või lasteaia koduleheküljel – ei maksa avaldada mitte üksnes pedofiilide kartuses. Aastaid tagasi juhtus siinsamas Saaremaal, et üks isa, kellelt oli hooldusõigus ära võetud, leidis oma lapse üles just klassipiltide järgi. Naine oli koos oma lapsega mandrilt mehe juurest põgenenud ja kolinud Saaremaale. Saanud teada, kus ta laps õpib, tiirutas mees kooli ümber ja otsis last, et ta ära viia. 

Kui lasteaedade-koolide fotogaleriisid avaldada, ei peaks need olema avalikud, igaühele vaadata. Galeriisid on võõraste eest võimalik kaitsta näiteks parooliga. 

Tean juhuseid, kus vanemad ei luba lasteaiaüritusel oma last pildistada. Või siis paluvad rühmafotol oma lapse näo hägustada. Alati on neid, kes leiavad, et selline palve on ülereageerimine. Niisugune arvamus on mõistetav – inimesed ei oska ohtusid karta. Kes pole lastekaitsetööga kokku puutunud, see ju ei tea, milliseid laste vastu suunatud kuritegusid on ka meie turvaliseks peetavas kogukonnas toime pandud.“ 

Hea viis sõpradega eluhetki jagada

Kuressaare lähedal maal elav kolme lapse ema Annely postitab ikka aeg-ajalt sotsiaalmeediasse mõne pildi oma lastest. “Enamik mu häid ja toredaid sõpru teevad samuti nii,” ütleb Annely, kelle sõnul on see väga hea moodus hoida end üksteise tegemistega kursis ka mööda maailma laiali olles. 

Annely sellises tegevuses suurt ohtu ei näe. “Minu jaoks on kordi ohtlikum selline kanal, näiteks TikTok, kuhu noored igal hetkel postitavad ja sealt ka nõmedusi vaatavad,” räägib Annely. “Mind paneb imestama, kus on veebikonstaabli silmad!” Nii teeb Annely oma lastele  iga päev selgitustööd, mida, miks ja millal tohib postitada. 

“Tavaliste perepiltide puhul ei oska ma küll mitte kuidagi näha võimalust, et keegi seal midagi perversset näeb või seda kuidagi kurjasti kasutada saab,” ütleb Annely. 

Annely leiab, et laps võib kuriteo ohvriks langeda isegi siis, kui vanem temast kunagi ühtegi pilti ei postita. “Häkkerid võivad pildid kätte saada ka vanema telefonist ning perverdid pildistada last ka tänaval või kooliõues,” toob Annely näite. 

“Seega – kuni mu tuttavad politseinikud ja lastekaitsjad ise sotsiaalmeedias oma peresündmusi ja laste tegemisi kajastavad, ei tunne ma, et mu lapsed kuidagi eriliselt ohus oleksid.”

Ei ainsatki fotot netis – teadlik valik

Üks lapsevanem, kes pole oma lastest internetti pannud ainsatki pilti, on Kuressaares elav kahe lapse ema Katrin (nimi muudetud – toim). Naise sõnul on otsus laste fotosid sotsiaalmeedias mitte avaldada teadlik valik. 

“Mul on üle viiesaja Facebooki-tuttava,” põhjendab Katrin. Osaga neist inimestest suhtleb ta üksnes tööalaselt ja mõnega väga harva. “Paljusid neist inimestest ma tegelikult isegi ei tunne. Miks peaksid nemad minu laste pilte nägema?” 

Katrin teab, et nende inimeste hulka, kes tema üleslaaditud fotosid näevad, saab piirata. Ka ülesvõtteid temast endast või tema tehtud reisi- või loodusfotosid ei näe sugugi kõik tema poolest tuhandest FB-tuttavast. 

“Olgu see postituste nägijate hulk pealegi piiratud, aga internet ei ole nii turvaline koht, kui paljud arvavad,” jääb Katrin endale kindlaks. “Pealegi – ma ei ole kindel, kuidas mu lapsed täiskasvanuna sellesse suhtuksid, kui olen netti üles riputanud pilte, mida ma nende meelest poleks pidanud sinna panema.”

Märksõnad
Tagasi üles