/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743737t1h2189.jpg)
Pool sajandit tagasi käis Kõrkvere kalatööstuses tööl sada inimest, tantsuplatsil kõlas pillimäng ja sündisid elukestvad kooselud.
Juba ammu näeb endine kalatööstus välja nagu iga teine mahajäetud ehitis, ta laguneb ja närbub nagu tühi herilaspesa. Maaomanik Kalvar Ige hoiab vanade tootmishoonete vahel põllutehnikat ja karjatab seal loomi. Mereäärsed karjamaad on nüüd avaramad kui kalatööstuse päevil, kadakad aga poole kõrgemad.
Kalatööstuse asukoht Väikese väina ääres vaatega Muhule on ilus. Kes pole näinud kalatööstuse aegset sagimist, ei oska sealsele vaikusele midagi ette heita. Kõrkvere rannaniitudelt avanev vaade Virtsu tuulepargile ja Pärnumaa rannikule tekitavad Mandri-Eestiga suurema osalustunde kui unelemine Roopa pangal või Sääre tipus vaatega Läti rannikule.
Kõrkvere kalatööstuse endised töölised Aino Kand (77) ja Sirje Hiiuväin (74) käisid Saarte Häälega kunagist töökohta kaemas eelmisel nädalal. Erinevalt Ainost, kes sinna võimaluse korral igal aastal sisse põikab, pole Sirje näinud tühjalt seisvaid hooneid teab mis ajast. Kalatööstusest tulvav nostalgia paneb naised heldima ja nagu imeväel ärkavad suitsutsehh, külmhoone ja kala vastuvõtupunkt nende lugudes taas ellu.
Palgad olid imehead
Kõrkverre mehele läinud Aino Kand töötas kalatööstuse külmhoones üheksa aastat alates 1971-st. Aino läks kalatööstusesse suurema palga pärast. Sovhoosis maksti talle 49 rubla kuus, siin sai ta esimese poole kuu eest 110 rubla. “Niiviisi suutsin oma pere toita,” räägib Aino, kelle abikaasa jäi liiklusavarii tõttu invaliidiks ja peres kasvas kaks poega. Vaatamata raskele tööle olid kalatööstuse aastad tema elu parimad.
Muhulane Sirje Hiiuväin tuli kalatööstusse 1968. aastal ja püsis seal kuni kalurikolhoosi päevade lõpuni. “Saare Kaluri ajal oli palgad lihtsalt imehead ja see meelitas inimesi siia tööle,” räägib Sirje. Plaanitäitmise eest maksti iga kolme kuu tagant preemiat. “Plaane tuli täita ja neid me tahtsime hirmsasti täita, sest selle taga oli raha.”
/nginx/o/2021/04/23/13743742t1hd58c.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743751t1h4944.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743740t1h7db1.jpg)
1976. aastal ostis kalurikolhoos Saare Kalur ära Kingissepa kalakombinaadi ja Kõrkvere kalatööstusest sai Saare Kaluri osa. Pärast kanti töötajate palk üle otse hoiukassasse, mitte ei makstud enam sularahas kassaluugist.
Kalatööstuse töötajatel oli privileeg käia bussiga kaubareisidel Leningradis ja Riia turul. Saare Kalur jagas tasuta tuusikuid Musta mere äärde, Kesk-Aasiasse jne. Ühesõnaga paikadesse, kuhu täna satuvad pigem tõsised rännumehed ja mõistagi mitte tasuta. Oktoobripühadeks lubati igal töölisel osta kolm kilo siiakala.
Kui särge oli meres palju, pandi kala presentbasseinidesse soola. Linnast tulid kalakombinaadi kontoritöötajad ja ajasid kala traadi peale kuivama. Kuivatatud särgi müüdi Venemaa piiri peal. Pae sadamasse tõid kalurid ka vääriskala, mis saadeti enamasti Leningradi või Moskvasse. Kalatööstuse alguspäevil viisid väikesed laevad Kõrkverest soolatud kala tünnidega Virtsu, kus see pandi rongi peale. Kõige suurem kalasaak oli Eino Kirsi andmetel 1956. aastal, kui osa kalast läks hukka ja künti põllu sisse.
/nginx/o/2021/04/23/13743753t1h7a23.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743812t1ha654.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743817t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743819t1hc33b.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743822t1hd231.jpg)
Aastatel 1960–1973 töötas kalatööstuses Välta külast pärit Maie Teras (78). 18-aastane tütarlaps tuli raske töö peale raha pärast. Ema ja isa olid eakad ja keegi pidi neile seltsi jääma. “Ladusime räime karpidesse ja siis omakorda 45 kilo kaaluvatesse kastidesse, mis tuli virna laduda ja see tõstmine oli kaunis raske,” meenutab Maie. Külmhoonest liikus noor naine suitsutsehhi ja sealt edasi külmutusseadmete masinistiks. Tema hilisem tööpõli möödus käsitöölisena rahvakunstimeistrite koondises Uku.
Agronoomiharidusega Muhu noorik Ilme Trull (83) valis töö kalatööstuses samuti kopsaka palganumbri pärast. “Ahnus oli nii vali,” tunnistab naine. Ilme töötas kalatööstuses 1972. aastast 1986. aastani. Auto auto järel ootas laadimist, naised tassisid 25-kiloseid kaste. Ei olnud see tänapäeva mõistes õrnema soo töö, aga kes sellest siis hoolis. Nüüd kirub Ilme külmhoonetööst saadud tervisehädasid. “Vahel olime öösel kaheni tööl, see pani ikka täieliku põntsu,” räägib ta. Ilme põlved käisid noa all ja õlad valutavad. “Kui ma poleks jalgadele liiga teinud, siis ma käiks veel tantsimas,” kahetseb ta.
Pärast sõda Kingissepa kalakombinaadi poolt rajatud Kõrkvere kalatööstus ei saanud valmis päeva pealt, vaid seda laiendati järk-järgult. Mida suuremaks tööstus paisus, seda enam vajas ta tööjõudu. Aastaringselt töötas tööstuses parimail päevil sada inimest, kõrghooajal käisid ka ümbruskonna koolilapsed abiks. Siis oli palgal kokku umbes 120 töötajat. Lisaks ümberkaudsetele värbas tööstus inimesi Valjala ja Laimjala küladest, Leisi kandist Pammanast. Töökäsi saabus Muhust ja Läätsalt, isegi Hiiumaalt komandeeriti siia. Esmalt majutati võõrtöölisi peredesse, siis ehitati ühiselamu, mida samuti laiendati.
Hästi palju noori
Ühiselamu majaraamatust saab lugeda, et 1960 detsembrist kuni 1964. aasta veebruarini sai seal öömaja kokku 180 inimest. Ühiselamu hingekirjas oli ka aastatel 1957–1963 kalatööstuses leiba teeninud Taimi Noppel (80). “Olime viie-kuuekesi toas ja maja oli rahvast täis,” räägib Taimi, kelle sõnul olid voodite vahel öökapid. Hiljem pandi käima tööliste buss ja siis jäi ühiselamusse alles vaid mõni noorpaar, kel oli parasjagu majaehitus käsil.
/nginx/o/2021/04/23/13743764t1ha61b.jpg)
Endine Pöide vallavanem ja kunagise Ranna kolhoosi aseesimees Eino Kirs räägib, et Kõrkvere kalatööstuse päevil oli sealkandis hästi palju noori. “See oli nii lõbus aeg,” õhkab kunagine Pöide sovhoosi asedirektor. Kõrkvere metsa all oli praktiliselt igal õhtul pallimäng ja tantsuõhtu. Neli korda kuus näidati rändkino. Noored kalurid ja kalatööstuse noorikud leidsid seal teineteist, aga mitte ainult nemad. Tekkis paare, kes jäid kokku elu lõpuni. “Ma ise käisin ka seal tüdrukuid vaatamas, ega ma pole ka siis papist poiss olnud,” sõnab Kirs.
Maie Terase sõnul ei käinud noorte paariheitmine tookord nii rutakalt kui nüüd, mil juba kooliajal kokku elatakse. “Mitte sellepärast ei mindud peole, et kohe paarilist otsida. Paarikesed tekkisid aja jooksul kuidagi salaja.”
/nginx/o/2021/04/23/13743754t1h4697.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743760t1hf2ba.jpg)
/nginx/o/2021/04/23/13743761t1h13b2.jpg)
Saaremaa eri paigust inimesed said omavahel hästi läbi, keegi ei mäleta, et seal oleks pahandusi olnud. Kõik tegid tööd ja said palka. Polnud sel ajal rikkaid ega vaeseid, inimeste elujärg oli ühesugune, meenutab Teras. Kõigil oli lõbus ja nalja sai nabani. “Nii me elasime ja ei osanud üldse paremat tahta.”
Tööstuse töölised pidasid sünnipäevi ja korraldati suvepäevi. Aino Kandil on meeles nääripeod ühiselamu saalis ja sünnipäevad, mille puhul koguti raha kingituse jaoks. Tavalise sünnipäeva puhul tehti rublane ring, juubeli puhul viiene. Sünnipäevalaps hoolitses laua katmise eest, nagu need asjad praegugi käivad. “Minu meelest oli väga lõbus, eks mõni tujukergitaja oli ka laua peal.”
/nginx/o/2021/04/23/13743763t1h0faa.jpg)
Taimi Noppel mäletab, et kalatööstuse kohalikest elanikest töölised tegid kodus õlut, mis samuti pidudel meeleolu aitas üleval hoida.
Osa Pöide kandi rahvast käis kalatööstuses tööl oma transpordiga ehk teisisõnu eelistasid ühiselamu asemele uinuda oma kodus voodis. Maatüdrukutel noil aegadel oma sõiduautot ei olnud, sõidukeid liikus sel ajal saarel üldse palju vähem. Taskukohane sõiduvahend oli kaherattaline sõiduriist, mootorratas, mopeed või võrr, nagu kutsuti abimootoriga jalgratast.
Alles vaid üks kalur
Maie Teras elas kalatööstusest 12 kilomeetri kaugusel ja käis tööl mootorrattaga. Esmalt sõitis ta Govrovetsiga, hiljem IŽ Planetaga. “Ega tüdruklapsel ole kerge sellega sõita,” nendib Maie, kes käis tööl koos naabrinaisega. Suvel oli kummalgi eraldi transport, talvel istusid nad kahekesi ühe ratta seljas. Kord vajutas naabrinaine libedaga nii uljalt gaasi, et ratas tegi pirueti ja Maie korraliku õhulennu. “Oota ikka mind ka,” naernud naabrinaine, kui Maie temast õhulennuga mööda tuhises. Kange pakasega andis külmhoone meister ükskord naistele jalga nii jäigad vatipüksid, et mootorratta käimalöömiseks pidi naabrinaine Maiel jala hoovale tõstma. Taimi Noppel tuli Mustla külast tööle sääreväristajaga, mis vahel teele jäi ja siis tuli seda käekõrval tõugata.
Millal ja kuidas Kõrkvere kalatsehh oma viimase hingetõmbe tegi, me selles loos näpuga järge ei aja. Nii või teisiti seondub lõpp riigikorra vahetumisega, kui Venemaa turust sai välisturg. Kõrkvere tööstuse ruumides tegutses 90-ndate teise pooleni Viru Rand, kes andis tööd umbes neljakümnele inimesele, kuid läks aastatuhande vahetusel pankrotti. Pankrotihaldur arvas, et Kõrkvere kalatehase ostmine paari miljoni krooni eest oli Viru Rannal tegelikult mõttetu ost.
Külmhoones tegutses samal ajal muhulane Andrei Prii, kes müüs külmutatud räime Seanina kalatööstusele. Kui Muhu põhjarannikul tegutsenud kalatööstus uksed sulges, polnud Prii kala enam kellelgi vaja.
Eino Kirs nimetab kalatööstusest järelejäänud lobudikke vareste kirikuks. “Nii nukker tunne on, et ei taha peale vaadatagi.” Üldpildist ripub visuaalselt ära kalatööstuse lõpupäevil uuenduskuuri läbinud kollane külmhoone. Justkui alles eile nõelasilmast tulnud maja on oma tühjuses ühtaegu kummituslik.
Kirsi sõnul on Kõrkveres alles vaid üks tõsine kalur. Seevastu spinningumehi käib lahtede peal nagu kirjusid koeri. Nädalavahetusel võid näha Kübassaare poole sõitmas poolsadat autot, paat järel.
Maie Teras pidas mingi aeg tagasi plaani vana töökohta vaatama minna, aga kunagine kolleeg kalatööstuse päevilt laitnud selle mõtte maha. “Ta ütles, et parem ära mine, seal on kõik lagunenud ja lõhutud, sul tuleb nii kurb tunne peale.”
Sirje Hiiuväin võtab Saarte Häälega Kõrkveresse tehtud väljasõidu kokku nukralt. “Kõik on seal väga kurb ja trööstitu. Rohkem ma sinna ei lähe.”
Kalatööstuse kunagiste hoonete praeguse omaniku Kalvar Ige sõnul pole ajanappus võimaldanud tal kalatööstuse territooriumil veel korda luua. “Iga asi juhtub omal ajal.”
Ants Tammleht käis külmhoones jäätist ostmas
70-ndatel aastatel Saare Kaluris töötanud Ants Tammlehe lapsepõlv on Kõrkvere kalatööstuse ja selle juurde kuulunud Pae sadamaga tihedalt seotud. “Mina Kõrkvere poisina olen selle sadamaga lapsest saadik seotud,” sõnab Tammleht. Tema ema töötas Kõrkvere kalatööstuses ja isa oli kalur. “Ma tean täpselt selle tööstuse tekkelugu Kingissepa kalakombinaadi ajal, tean, kuidas ehitati külmhoone, kuidas ehitati mõrrakuur, see on pikk lugu.”
/nginx/o/2021/04/23/13743790t1h5967.jpg)
Tammleht räägib, et osa Saaremaale toodud jäätisest pandi hoiule Kõrkvere külmhoonesse. “Mäletan pisikese poisina, et saime sealt alati jäätist osta.”
Kalatööstuse tippaeg, kus püügil käis kolm-neli brigaadi ja kala oli meres kõvasti, kestis 70-ndatest kuni 80-ndate alguseni. “Elu käis ja rahvas oli rahul reeglina, aga siis hakkas kala tasapisi ära kaduma,” meenutab Ants Tammleht, kes tuli Saare Kalurist ära 1982. aastal. “Lõpus oli mingil hetkel kõik pilla-palla ja polnud enam mitte midagi.”
Kõik endise kalatööstuse maad ja rajatised on nüüd tagastatud kunagiste omanike Igede ja Vesiaidade järeltulijatele. Enamik kalatööstuse kunagisest varandusest on praegu naabruses elava ettevõtja Kalvar Ige käes, kelle vanaisa endistel talumaadel need asuvad.