Abruka lõhnab sirelite ja niidetud muru järele. Kümned haigrud lendavad klaaris sinitaevas saare kohal. Kevadiselt vilu idakaare tuul peab suviselt sooja päikesega justkui võitlust, kes lõpuks peale jääb. Kord tahaks palavusest särgi seljast visata ja silmapilk hiljem igatsed kampsunit. Ühel hetkel, varem või hiljem, saab suvi ikkagi võitu ja siis tulevad saarele inimesed. Iga aastaga aina rohkem.

Abruka külavanem Eva Kips lükkab roosa rolleri Roomassaares laeva peale. Pruuni karva koer Marta ei jää perenaisest sammugi maha. Isegi kui too taskust telefoni võtmiseks korraks end pingilt kergitab, on põrandal lösutav Marta juba püsti. Kuidas nad roosa rolleriga kahekesi Abrukal sõitma hakkavad, Eva veel ei tea. Pole varem proovinud.

“Täna saab muru niita,” kostab Eva suust päevaplaan. Mitte just eriti optimistlikult.

Kommentaarid
Copy