Luulupe metsas meenutati metsavendi

MÄLESTUSHETK LUULUPE METSAS: Esiplaanil Selma Pahapill, Mati Vendel ja Jaen Teär. Foto: Tõnu Veldre/Saarte Hääl

Luulupe küla keskel asuva metsavendade mälestuskompleksi juures meenutati 12. augustil 71 aasta tagust lahingut, milles langesid Elmar Ilp, Redeese Tomson ja Feliks Vahter.

Ühiselt liiguti hiljuti taasavastatud lahingu toimumispaika Luulupe metsas, kus kõlasid aupaugud ja loeti jumalasõna langenute mälestuseks. Seejärel asetati pärg Eikla soos Johan Metsa hukkumiskohal olevale mälestuskivile. Järgnes koosviibimine Haamses.

Ürituse korraldas Saaremaa vabadusvõitlejate ühing. Selle juht Jaen Teär ütles, et järgmisel aastal on neil plaanis tähistada 12. augustit Saaremaa vastupanuliikumise päevana, mille raames külastatakse kõiki metsavendadega seotud paiku saarel.

Endine Kaitseliidu Saaremaa maleva pealik Kristjan Moora tänas vabatahtlike, kes panustavad oma aega ja vahendeid mälestuse jäädvustamiseks. “Ilma selliste mälestusmärkideta ei oleks meil pidet. Need näitavad meile uuesti suuna kätte, kui see kipub ära kaduma. Need meenutavad meile aegu, mis on olnud,” rõhutas Moora.

Saaremaa metsavendluse uurija Mati Vendel rääkis pikemalt lahingupaiga leidmisest. Tema nägemuses võiks metsavendade laagrikohas järgmisel aastal kõrguda tammepuust rist langenute nimedega.

Luulupe mälestuskivi kõrval peaks tema arvates olema infotahvel ja kaks lisakivitahvlit, millel ühel kõigi Saaremaal langenud metsavendade nimed ja teisel vastupanuliikumise toetajad, kes kannatasid võõrvõimu repressioonide all.

“Ma ei ole enam kindel, kas me suudame tähistada kõik metsavendadega seotud paigad üle Saaremaa. Siin on algus tehtud maaomanik Heino Kallase abiga,” ütles Vendel.

Suuremat tähelepanu neile, kes kannatanud meie vabaduse nimel, ootab ta oma sõnul riigilt ja omavalitsuselt.

“Ajalehest loeme Vene okupatsiooni suurtest tegudest nagu Berliini pommitamine, kuid jäetakse mainimata see, et samal ajal tapeti, piinati ja vägistati lossihoovis, Torgus ja mujal meie kaasmaalasi saarlasi. Mis see on?” küsis Vendel.

Koolitüdrukuna Siberisse küüditatud Selma Pahapilli sõnul käisid metsavennad ennast talvekuudel tihti nende kodus soojendamas: “See oli meie elu ja meie noorus, kuid täna ei saa sellest keegi enam aru. Kes tahab, meenutab metsavendi inimestena, kes mitte. Nii suured süüdlased, kui neid tahetakse näidata, nad ei olnud.”