LAPSED ⟩ Muinasjutud – esimesed harjutused iseseisvaks eluks

VÄHEM VATTI: “Ei ole vaja kaitsta lapsi muinasjuttude eest!” ütleb Liilia Kõiv. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kas meid aina tihedamalt ümbritseva tehnoloogia ja virtuaalmaailma virvarris, mis pakub üha uusi ja uusi lugusid, on kohta ka traditsioonilistel muinasjuttudel? Kas need üldse enam sobivad tänasesse päeva?

Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutas läinud aastal Õpetajate Lehes, et kuidagi oleme jõudnud maailma, kus inimkond valmistub Marsile sõiduks, aga ei oska ravida sisemist tühjusetunnet ega ängi. “Võidujooksus, kellel on surres rohkem asju, on ära unustatud, et ka edu suudavad saavutada vaid inimesed, kellest on lapsepõlves kujunenud tervikliku psüühikaga isiksused. Ja et lapsed on õrna, alles kujuneva psüühikaga olendid. Kes alles õpivad elu tundma ja kes ei saa ega oska – ega tohikski võtta täit vastutust oma elu eest enne täiskasvanuks saamist. Vahel näib, et oleme lasknud oma laste elul liiga vara liiga keeruliseks muutuda,” nentis ta.

Kui me tahame, et lastel elus hästi läheks, et nad saaksid iseenda ja ümbritsevaga hakkama, tuleb lasta välja areneda nende tundeelul ja soodustada nende keskendumisvõimet, vaimset süvenemist, väärtushinnangute kujunemist ja loovust. Muinasjutud on sellel teel esimene oluline samm.