LAPSED ⟩ Mismoodi maitseb... vihmauss? Aga pigi või tapeedikliister?

Foto: Illustratsioon: Anette Sannik

Lapsed pistavad suhu ja proovivad keelega igasugu kummalisi asju, mis tegelikult süüa ei sünni. Missugune laps ei teaks, kuidas maitseb lumi või märg liiv. Või näiteks kriit, mida õpetaja tahvlile kirjutamiseks kasutab.

Oleme kokku kogunud mõned lapsepõlvemälestused tänastelt täiskasvanutelt, kes nagu kõik lapsed on samuti oma suu ja keelega "maailma avastanud". Ehk tuleb teistelegi neist lugudest midagi õige tuttavat ette.

"Käisin esimeses-teises klassis. Oli väga külm talvepäev, kui hakkasime koolist koju minema. Suuremad poisid ütlesid mulle ja pinginaabrile: "Pane keel vastu laternaposti, vaata, mis saab." Mina, loll, paningi. Keel jäi rauast posti külge kinni. Ehmusin koledasti ja tõmbasin keele ropsti lahti. Pärast oli keel verine ja tükk aega kibe. Teinekord ma samasuguse soovituse õnge enam ei läinud."

"Vanasti olid kasutusel kandilised lapikud patareid, mille ühes otsas oli kaks metallklemmi. Mul oli paar sellist patareid enda tarbeks kõrvale pandud, et aeg-ajalt keel metallklemmide äärte vastu panna. Neil klemmidel oli selline mõnus kibelev-hapukas maitse."

Ahvatlevad koolitarbed

"Tänapäeva lapsed ei tea sellest enam midagi, aga minu lapsepõlves kirjutati koolis täitesulepeaga ja tindiplekkide kuivatamiseks kasutati pehmet ja hästi imavat kuivatuspaberit – umbes sellise struktuuriga, nagu praegune WC-paber. Mulle meeldis seda mäluda."

"Valge ja veniv PVA-liim oli päris hea maitsega, aga vedelal kujul seda korraga palju süüa ei tahtnud – paarist tilgast keeleotsale piisas. Kollase plastpudeli ava küljest äratiritud kuivanud liim oli palju parem – seda sai nätsutada, kuni see suus vedelaks ligunes."

"Minule maitses hirmsasti kriit – selline, millega koolis tahvli peale kirjutati. Tahvli ääres oli pikk renn, selle sees pikemaid kriite ja ka väiksemaid, ümmarguseks kulunud, vaevu sõrmeotsa pikkuseid juppe. Eeskujuliku õpilasena pakkusin end vahel õpetajale appi, et las mina teen vahetunnis tahvli puhtaks. Ühtlasi võtsin vaevatasuks paar pisikest kriidijupikest, et need hiljem kodus pintslisse pista. Kuivale kriidipurule tuli pärast muidugi vett peale juua."

"Rasvakriidid olid ka üsna head. Üks mu sõber sõi värvipliiatsite ja hariliku pliiatsi terasid, aga mulle need ei maitsenud."

"Mina närisin hariliku pliiatsi otsas olevat kustukummi. Aeg-ajalt taban end praegugi, täiskasvanuna, kui midagi hariliku pliiatsiga kirjutan, hambaga kustukat kaksamas."

Õuest leitud hõrgutised

"Lund süüa – see oli talviti tavaline asi. Õnneasi oli aga see, kui said kusagilt jääpurika – mängisime, et see on jäätis. Minule meeldis seda "jäätist" närida."

"Kas teate, mismoodi maitseb vihmauss? Mina ei tea, aga õde teab küll. Tema pani vihmaussi rohelise sibula varre sisse ning sõi selle sibulavarre ära. Pärast ütles, et uss oli mage, vintske ja mullamaitsega, aga õnneks tegi sibul asja paremaks."

"Vanaisa rääkis, et männikasvud on tervisele väga kasulikud. Siis ma sõingi neid igal võimalusel, peotäite kaupa. Ja mitte ainult männi-, vaid ka kuusekasvusid."

"Ma ise ei mäleta, et oleksin pori söönud, aga mu pojad tegid seda väikesena ühtelugu – sõid tavalist libedat pori. Tulid tuppa, näost nagu murjanid – olid käinud õuest porilombist matti võtmas."

"Meil oli oma kamp, kuhu kuulus ka paar suuremat pätikuulsusega poissi. Ühel päeval tuli üks neist õue, kaasas mingi must vormitu känakas. Ütles, et see on välismaa näts – meie, väiksemad, loomulikult uskusime ju ka. Välismaa asjad olid ju tollal tõeline defitsiit ja mine tea – võib-olla on kuskil tõepoolest ka musta värvi nätsu. See poiss siis lõikas taskunoaga selle suure tüki küljest väiksemaid, et kõik meist oma nätsutüki saaksid. Nii me siis nätsutasime, kuigi tegemist oli hoopis kuivanud pigitüki, mitte nätsuga. Imelik maitse oli küll, aga mis siis! Muide, samal ajal käisid ühel meie tänaval asfalteerimistööd."

"Olime naabritüdrukutega juba üsna suured, viie-kuueaastased, aga meile meeldis ikka veel liivakastis mängida. Üks meie lemmikmäng oli liivakastis märjast liivast plastvormidega "kooke küpsetada". "Koogid" valmis, tuli neid ka süüa. Võtsime ikka korraliku suutäie ja neelasime alla ka. Muide, polnud sugugi halb! Igal juhul parem kui puukoorest "liha". Veel keetsime suppi – veest, saepurust ja võililleõitest. "Kartuliteks" olid väikesed kivid. Teelusikatäie-paar sellist "suppi" sõime päriselt ära ka, ainult "kartulid" sülitasime välja. Selline "supp" maitses nagu saepuru ikka ja võililleõied olid pisut kibedad. Natuke vart jäi ju külge."

"Suvel, kui loodus lokkas ja hein oli juba kõrgeks kasvanud, oli mul kombeks heinataimede varsi ülejäänud taimest välja sikutada ning nende otsi süüa. Kõrre ots oli pehme, mahlane ja kergelt magus. Võilille kollased õielehed olid samuti head."

"Meie maja juures kasvas suur toomingas. Suviti oli meil naabrilastega kombeks musti toomingamarju korjata ja süüa. Mida suuremad ja mahlasemad marjad, seda parem. Parkained tegid suu mõnusalt paksuks. Vanemad rääkisid küll, et toomingamarju ei tohi palju süüa, aga kas me siis kuulasime!"

"Meil oli kodu lähedal suur sipelgapesa. Käisime seal naabrilastega heinakõrtega sipelgahapet maitsmas. Kuidas seda hapet saime, mul enam meeles pole. Küllap oli nii, et kui kõrre pessa pistsime, siis ärritunud sipelgad pritsisid sellele hapet, mida meie siis limpsisime. Haput maitset mäletan ja ka seda, kui valusasti sipelgad hammustasid."

Maitseelamused majapidamisest

"Mulle meeldis väiksena joogiklaaside äärt närida, kuni käis krõks – klaas oli katki ja minul klaasitükid suus. Mina selles probleemi ei näinud, aga vanemad lasksid mul edaspidi juua plastikust topsist."

"Mina närisin tikupäid", tikuväävel oli natuke soolaka maitsega."

"Minu lapsepõlves olid karamellkommide ümber tsellofaanist kommipaber, värvilises trükis kirjad peal. Kui kommid otsas, lutsutasime koos vennaga tsellofaanist ümbriseid – nendel oli samuti kergelt magus maitse."

"Mulle meeldis magusa maitsega tapeedikliister – see oli ju nagu paks kissell! Kahjuks sai seda ainult siis, kui kodus tapeeti pandi. Näpp salaja kliistrikaussi ja suhu!"

"Mulle meeldis mäluda suusamääret. Need määrded nägid välja nagu seebid ja vähemalt mingid neist olid helesinist värvi. Suur pluss oli see, et suusamääre ei lagunenud suus tükkideks. Maitset ma enam ei mäleta – küllap see maitses nagu seep."

"Mulle maitses väikesena väga hambapasta – hambaid pestes neelasin seda alla ning lutsutasin ka hambaharja sellest puhtaks, aga võtsin ka tuubist matti. Ema oli kuskilt hankinud lastele mõeldud hambapastat. See oli geeljas ja magus, maasikamaitsega. Ema sai aru küll, miks see tuub nii ruttu tühjaks sai, aga riielda ma hambapasta ärasöömise pärast eriti ei saanudki."

"Vanaema ja vanaisa pidasid lehmi ja lauda kõrval rehalses oli suur salv täis jõusöödagraanuleid. Rohekaspruunid graanulid mulle eriti ei maitsenud, aga heledast jahust, kuivatatud maisitükikestega graanuleid võisin süüa peotäite kaupa!"

"Ma ise seda ei mäleta – olin siis alles väga pisike –, aga olin söönud koeraaedikus koera toidukausi tühjaks. Tollal mingeid spetsiaalseid koeratoite veel saada ei olnud, koerale anti enam-vähem sama, mida inimesed ise sõid."

Eakohane käitumine või hoopis probleem?

Piret Pihlasalu Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“See, et lapsed söövad muda, kriiti, liiva või panevad suhu muud söögiks kõlbmatut, on vanemate jaoks üsna sagedane mure,” tõdeb Saaremaa toetava hariduse keskuse psühholoog Pirgit Pihlasalu.

“Isegi kui üritame väikelapsele selgitada, et seda ei tohi teha, leiab ta selleks ikka võimaluse,” ütleb psühholoog.

Tema sõnul on see, et väikelapsed üritavad suuga eksperimenteerida, neile arenguliselt täiesti kohane.

“Esimese eluaasta lõpuni on suu lapse sensoorselt kõige tundlikum kehaosa. Ta õpib avastama esemete kujusid, tekstuure, mustreid neid suu ja huultega puudutades,” räägib Pihlasalu. “Lapsed on uudishimulikud ja avastavad maailma, mida lõhna- ja maitsemeeled võimaldavad neil teha.”

Psühholoogi sõnul laheneb see probleem, et laps söödamatuid asju proovib, tema kasvades üldiselt iseenesest, küll aga on otstarbekas suunata 1–3-aastast last uurima neid esemeid käte, mitte suuga.

Kodus tasub jälgida, et söögiks sobimatuid või muid ohtlikke ja väikeseid esemeid, mida alla neelata, ei oleks kodus väikelapsele kättesaadavas kohas.

Õues mängival väikelapsel tuleb aga silma peal hoida ja vajadusel anda talle eakohaseid selgitusi.

“Kindlasti ei pääse me lapse soovist maailma avastada, seega on turvalisem lasta tal seda teha järelevalve all,” lausub psühholoog.

Tema sõnul võib söödamatu kraami maitsmist või söömist murekohaks pidada siis, kui see jätkub ka kooliealise lapse puhul.

“Sellisel juhul tasuks uurida, millepärast neid süüakse,” ütleb Pihlasalu. “Kas tegu on endiselt uudishimuga või hoopis terviseprobleemiga, mis võib vajada täpsemat väljaselgitamist.”

Psühholoogi sõnul on kindlasti ka kooliealiste laste puhul siiski vajalikud vanema või teiste täiskasvanute selgitused.

“Ka kooliealine laps ei pruugi olla veel teadlik kõikidest kahjulikest mõjudest, mida nt liimi vms suhu panemine või söömine tuua võib,” tõdeb Pirgit Pihlasalu.