Kas Valjala maalinn ehitati pärast risitisõdu võimsamaks?

Arheoloog Marika Mägi (vasakul) ja Saaremaalt pärit arheoloogiatudeng Karin Rannaäär 2021. aasta suvel Valjala maalinna väljakaevamistel. Foto: Merit Lehtsalu/Saarte Hääl

Arheoloogiadoktor Marika Mägi küsib, kas Hendriku Liivimaa kroonika annab saarlaste muinasaegse suurima kaitserajatise, Valjala linnuse kohta adekvaatset teavet, või on senistel ja tulevastel leidudel küsimusele hoopis teistsugune vastus.

1868. aasta „Osiliana“ autor Jean Baptiste Holzmayer kirjutas Valjala linnuse kohta, et selle ümbruses leidub teisigi künkaid, neist ühe nimi pealegi Linnamägi. Need kõik võisid Holzmayeri arvates olla linnuse kasutusajal hooneid ning eelkindlustisi täis ehitatud. Kuidas muidu sai Läti Henrik nimetada Valjalat saarlaste suurimaks linnuseks ja linnaks – üksnes praegu näha olev linnus oleks selleks ju liialt väike.

Hiljem on Valjala linnuse oletatavaid eelkindlustusi mitmel puhul otsitud, kuid midagi otseselt neile viitavat pole välja tulnud. Alles lidari kaartide kättesaadavaks tegemisega selgus, et praegu näha olevat linnust on kunagi ümbritsenud veel teine, korrapäraselt ringikujuline vall.

Kaasaegne SA Osiliana viis 2021. aasta suvel läbi kaevamisi Valjala maalinna ümbruses. Kaks kaevandit lõikasid linnuse välimist valli, üks aga avas ühe linnust ümbritsenud künkakestest. Ja tõepoolest, vähemalt sel, praegu võssa kasvanud künkal on kunagi olnud hoone. Tranśeedest tuli aga välja 3 m laiuse massiivse ja ilmset ära veetud kivivalli jalam. Mõningatel andmetel mäletati ka kohalikus folklooris, et linnusel olla olnud veel teinegi vall, mis teedeehituseks ära veetud. Kui see mälestus on õige, pidi valli lammutamine toimuma igal juhul enne 19. sajandit, sest Holzmayer midagi taolist ei maini.

Millest proovid räägivad?

Selgub, et 12.-13. sajandil on olnud kasutuses nii linnuses sees kui ka praegu näha olevate vallide ja välimise valli vahel olev ala. Enamik proove osutas peamiselt 12. sajandile, aga ei välista ka 11. sajandi teist poolt. Osa proove näitasid siiski ka ainult 13. sajandit ning suurem osa linnuse leide kuulub samuti pigem 13. sajandi keskmistesse aastakümnetesse või veelgi hilisemasse aega.

Omaette küsimus on, kuidas on võimalik dateerida valli ehitusaega. 2021. aastal kaevatud vallikivide vahel oli savi, ilmselt võetud välja sealtsamast kõrvalt, ning selle sees üsna rohkesti söetükikesi.

Süsi ei saanud valli täidiskihi sisse sattuda muul moel, kui et see oli savi sees juba olemas, kui see kivide vahele toodi. Selle koha peal, kus savi enne oli, olid inimesed tegutsenud, teinud lõket või oli toimunud tulekahju.

'Seega näitavad sellisest savist saadud analüüsid aega, millest varem polnud valli võimalik ehitada. Samas võis inimtegevus savisel pinnal toimuda teoreetiliselt ka aastasadu enne seda, kui savi kaevati välja valli täiteks.

Analüüsid on kallid

Et asi oleks keerulisem, tuleb meeles pidada, et puusöest võetud radiosüsiniku analüüs näitab mitte puu põlemise, vaid puu maharaiumise aega. Täidiskihist leitud süsi võis seega teoreetiliselt olla põlenud ehk isegi mitusada aastat hiljem, kui analüüsist näha.

Aga võib-olla ka mitte. Hiliseim 14C analüüsi tulemus Valjala ümbritseva valli seest osutas, et söestunud puit oli raiutud mingil hetkel 1152. ja 1262. aasta vahel. Põletati see tõenäoliselt mõnevõrra hiljem. Süsi oli jäänud savise maapinna sisse ning sattus seejärel koos saviga vallikivide vahele.

Loodusteaduslikud analüüsid on kallid ning kuigi oleks parim, kui saaks neid teha kõigist leitud jäänustest, ei ole see kaasaegses arheoloogias siiski veel võimalik. Õnneks saab ja peab analüüside tulemusi kombineerima puhtalt arheoloogilise leiuainesega.

Valjala välisvalli puhul oli siinkohal kõige paremaks vihjeks müüri äärekivide alt kultuurkihist leitud võreripats. Põhiliselt tehti selliseid 13. sajandil, kuid ka 12. sajandi lõpp pole välistatud. Igal juhul võib praeguste tulemuste valguses oletada, et väline kivivall püstitati Valjala linnusele tõenäolisemalt alles 13. sajandil, ilmselt küll sajandi esimeses pooles. Kas selle kohal võis varem olla mingi kergemat sorti tara või vall, pole praegu veel võimalik öelda.

1960. aastatel viis Valjala linnuse sees läbi kaevamisi Aita Kustin, kes märkas midagi ebatavalist. Oma aruandes on ta üsna veenvalt näidanud, et ilmselt 12. sajandil suure linnuse sisse ehitatud hooned, kust saadud leiuaines osutab peamiselt 13. sajandile, peavad olema varasemad, kui suure linnuse kivivall – valli alumine osa oli kõrgemal ning selle alt saadi 13. sajandi leid. Seega peaks ka praeguseni nähtav Valjala linnuse vall olema tegelikult keskaegne, rajatud 1200. aasta ümbruses või tõenäolisemalt alles 13. sajandil.

Ehitati suuremaks

1227. aastal viibis koos vaenuvägedega Valjalas Läti Henrik, kes nimetas seda Saaremaa suurimaks linnaks. Kuidas linn välja nägi, tema kirjeldusest paraku ei ilmne. Ehk suudavad 2022. aastasse planeeritud kaevamised pakkuda täpsema vastuse, kas Valjala kahe kõrge ringvalliga kompleks oli sellisel kujul olemas juba Henriku ajal. Võimalik, et tollal oli tegu mõneti tagasihoidlikumate kindlustustega ning massiivsed kivivallid püstitatigi alles peale 1227. aastat.

Varem tundunuks viimane variant uskumatuna, kuid praeguseks teame, et mitmed teisedki eestlaste linnused ehitati märkimisväärselt suuremaks ja tugevamaks just peale ristisõdasid. Seda enam siis Saaremaal, kus isegi kirjalike allikate andmeil polnud ristisõdijatel-misjonäridel 13. sajandil suurt sõnaõigust kohalike ülikute üle.

Kas Holzmayeril võiks olla olnud õigus ning ehitised paiknesid ka linnust ümbritsevatel küngastel, on omaette küsimus. Linnuse ümbrus on suuremas osas võssa kasvanud ja maapind raskesti jälgitav. Samas, kui ühel küngastest tõepoolest oli paiknenud hoone, võis neid olla mujalgi. Vastuse annaksid siinkohal ilmselt üksnes väiksemad kaevamised või vähemalt prooviaugud.

Tegelikult polnud ka see kaevand, mis tehti linnuse lähedusse künkale, päriselt probleemivaba. Leiti ilmselt palkehitise all olnud kivivöönd, mis osalt oli mööda künka nõlva laiali vajunud, ning selle kõrval ebatavaliselt suur hulk keraamikat. Osa purunenud nõudest olid kindlasti 12.-13 sajandil valmistatud, seega samaaegsed linnusega, osad tundusid aga varasemad. Viimast kinnitas ka seni ainus 14C analüüs leitud loomahambast. See veis oli igal juhul oma otsa leidnud 5.-6. sajandil, mis klapib ka osaga keraamikast. Võib niisiis üsna kindlalt väita, et tollal oli künkakesel samuti mingi hoone. Miks?

Valjala linnust ümbritseva valli alla ulatus vähemalt osaliselt kultuurkiht rohkete söetükikeste ja põlenud kividega. Nagu eespool näidatud, oli enamasti tegu 11.-12. sajandiga. Kuid müüri äärekivide otsa alt tuli välja ka söetükk, mis pärit 7. sajandil raiutud puidust. Võib seega oletada, et midagi on hilisema Valjala linnuse alal olnud juba tollal.

Korrapäraselt ringikujuline vall praegu näha oleva linnuse ümber meenutab eriti Ölandi saarel peamiselt 5.-7. sajandil levinud kindlustisi. Viikingiajaks jäeti need maha, kuid nii mõnedki võeti 12. sajandil taas kasutusele, ehitades nüüd kividest ja varasemast hoopis võimsamana. Tuntuim sellekohane näide on Eketorp, mis püsis 14. sajandini.

Saaremaa sidemed Läänemere muude saartega olid tihedad. Kas võiks seetõttu Valjalaski oletada midagi taolist, nagu Ölandil? Hetkel jääb vaid loota, et 2022. aasta kaevamised toovad ka uued vastused.