Palun suhtle minuga! ⟩ Laste kõnehäirete ennetamisel on suur roll lapsevanematel

TARKUST TAGA AJAMAS: Õpetajad Tiiu ja Taimi on Jaaniussikeste rühma lapsi juba väikesest peale harjutanud raamatutega sõbrunema ning leiavad mängulisi viise, kuidas laste kõne ja sõnavara arendada. Pildil vasakult õpetaja Tiiu Lindmäe, Teneli Kalju, õpetaja Taimi Raamat, Kerret Tamm ja Gerret Noor. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pisikese vääniku lalisemisest ja kohati võõrkeelt meenutavast jutust saavad teha sünkroontõlke vaid lapsevanemad, kes mõistavad tihtilugu ainsana, mida põnn üritab teada anda. Kui asi kisub aga veidi nihu ning tundub, et lapsel võib olla kõnehäire, on vaja juba teistsugust lähenemist, ent sarnaselt paljude probleemidega on ka teatud kõnehäired välditavad.

Laste kõnehäiretest räägitakse aina enam. Seda põhjusega. Mitmed staažikad lasteaia- ja kooliõpetajad nendivad, et olukord läheb aasta-aastalt kehvemaks ning laste kõne- ja keeleline areng teeb väga jõulist vähikäiku.

Muidugi oleme palju kuulnud nutineedusest ning sellest, et häda on lastes ja nende ekraanisõltuvuses. Vale see vahest pole, aga mündil on kaks poolt. Tõsi on see, et osal lastest võtab ekraanihullus juba maast madalast pea patoloogilised mõõtmed. Oma rolli etendavad siin ka vanemad, kes on lasknud niisugusel olukorral kujuneda ja seda võimestanud. Kõnehäirete puhul ei saa aga üle ega ümber sellest, et probleem ei ole ainult “nutilastes”, vaid ka “nutivanemates”. Me ei saa oodata, et lapse kõne areneks keskkonnas, kus omavahel suheldakse vähe ja ka siis lühilausetega. Või ei suhelda üldse.