E-poed võtavad lavkameestelt leiva käest
30. september 2023, 14:07
/nginx/o/2023/09/29/15622440t1h5f0d.jpg)
Suurte kaubanduskettide e-poed riisuvad koore väheste Saaremaale alles jäänud lavkajuhtide kasumilt.
“Pikka plaani mul ei ole, võtan aasta korraga, “ räägib Toomas Nurja (43), kes teenindab ostjaid Sõrvest Leisini. Küllap veab ta välja ka järgmisel aastal, aga edasised sammud nõuavad juba kaalumist. Mida enam e-kaubandus end kehtestab, seda suurema tõenäosusega tähendab see rändpoodide lõppu, leiab ta. “Kui nõudlus põhikauba järele ikkagi oluliselt väheneb, siis mõne asja pärast pole mõtet sõita, käive jääb liiga väikeseks.”
Nurja räägib, et paljudes kohtades sõidab ta kliendi värava taha ja samal ajal jõuab sinna ka e-poe kaubaauto. Või siis tuleb inimene lavkast ostma seda vähest, mis unus e-poest tellimata. “Selle natukese pärast, mis on juurde tarvis, me täna põhiliselt sõidamegi,” sõnab Nurja.
Eakatel aitavad e-poest tellimusi teha lapsed, naabrid või mõned aktiivsed tuttavad. Samamoodi aitavad nad neil ka linnas poes käia. Kliente, kes rändkauplusest terve nädala toiduvaru ostavad, leidub tänapäeval õige napilt.
Samuti on oma tähtsust minetamas kauplusauto roll külarahva kokkusaamise paigana. Inimesi, kellele lavka pakkus võimalust külauudiseid vahetada, jääb üha vähemaks. Päris palju tõstavad aga läbimüüki suvesaarlased.
Veel viis aastat tagasi ostsid päris paljud kunded korraga 200–300 euro eest, nüüd jäävad suuremad arved alla 100 euro. Nii mõnelgi tuleb enamik nädala toidukorvist juba e-poest.
Valikus raske võistelda
Nurja peab e-poe võidukäigu normaalseks nähtuseks. Kauplusauto ei suuda ealeski pakkuda nii laia valikut ja nii head hinda, kui pakuvad e-poed. “Meil on reeglina selline kaup auto peal, millest me lahti saame,” ütleb Nurja. “Sellist luksust meil ei ole, et saame inimestele muuseumikaupa näitamiseks ringi vedada.”
Kogenud lavkajuht möönab, et Saaremaa on rändkaupmeestele keeruline piirkond. Inimesed elavad saare peal laiali ja neid on vähe. Reedesel ringil sõidab Nurja läbi üle 200 kilomeetri ja peatub enam kui 50 külas. Paljudes peatustes käib lavkal vaid üks inimene. “Läätsal ootas mind veel paar aastat tagasi pidevalt viisteist inimest järjekorras, nüüd tuleb heal päeval neli inimest.”
Läätsalt kõigest kilomeetri kaugusel asub Salme pood, aga vana inimene ei jaksa sinna minna. Paljud eakad ei suuda kõndida isegi sada meetrit lavkapeatusse, paluvad Nurjal sõita neile värava taha. “Just need inimesed ongi minu kliendid, teevad enamiku minu käibest ja hoiavad mind elus.”
Nurja sõnul korvab tillukest teenistust inimeste tänu. “Nad tänavad mind iga päev ja sellises olukorras ei jää neil ka muud üle,” sõnab ta. “Ebaviisakust ja tänamatust täna enam ei ole, kunagi oli seda rohkem.”
Toomas Nurjal pole aimugi, kui palju kaubanduskettide e-poed Saaremaal kasumit teenivad, kui üldse. Ühe ostukoti vedamine suurte vahemaade taha on kulukas. Näiteks Coop, kes Covidi-ajal Saaremaal suure hurraaga e-poe püsti pani, praegu saarel enam e-kaubandusega ei tegele.
1991. aastast kauplusautoga Saaremaa elanikke toidukaubaga varustanud Andrus Sunduk teenindab praegu Lõuna-Saaremaa elanikke. Sarnaselt Nurjaga näeb temagi oma elukutse tulevikku tumedates värvides ja peab plaane ühe aasta kaupa.
Sunduki sõnul tellib e-poest kaupa eelkõige nooremapoolne rahvas. “Nad käivad linnas tööl ja ostavad kauba sealt, aga puhkuse ajal tellivad e-poest.”
Noored ärgitavad ka vanemat põlvkonda kaasaja tehnikasaavutusest osa saama. Osale vanainimestest tellivad lapsed mingeid asju e-poest, ülejäänu ostetakse lavka pealt. “Mõnel tellivad lapsed kõik e-poest. Näen ise, kuidas Rimi auto peatub maja ees, mille elanik käis varem lavka peal.”
RIMI e-poe kahjum Saaremaal väheneb
Võrreldes eelmise aastaga näeme Saare maakonnas (Saaremaa ja Muhu vallas) 84% tellimuste arvu kasvu. Olenemata tellimuste arvu ja käibe tõusust, oleme Auriga Rimi e-poega siiski jätkuvalt veel kahjumis, kuigi kahjum on võrreldes eelmise aastaga vähenenud üle kolmandiku. Kõige rohkem tuleb tellimusi Kuressaare linnast, seejärel Orissaare alevikust. Eraldi võiks välja tuua veel Nasva aleviku ja Anseküla. Muhu vallas tuleb kõige rohkem tellimusi Liiva külast.
Sellel aastal on Saaremaal ühikuliselt ostetud kõige rohkem Rimi suhkrut, Rimi 20% hapukoort, Rimi 2,5% piima, banaane ja Rimi Smart 82% võid. Võib öelda, et TOP 15 toodete seas on igapäevase ostukorvi tooted.
Rimi e-poe juht Helen Lednei
Rändkauplustele annab Sunduki hinnangul lisa-aastaid lavkapeatuste roll suhtlemise kohana. Kui inimene tellib kõik vajaliku arvutist, siis ei saa ta lõpuks üldse kodust välja. Sunduki klientuur koosneb ühtekokku umbes sajast inimesest. “Niikaua kui praegune põhiline klientuur, vanuses 70+ ikka käib, pole häda midagi.”
Maarahva lojaalsus oma lavkamehele teeb härdaks. Rahvas käib küll linnas raha kulutamas, aga jätab meelega osa kaupa kaubanduskeskusest ostmata, et oleks ka lavka pealt midagi osta. Lavka pealt ostetakse juba sellepärast, et see ikka ka edaspidi käiks ja külla sisse keeraks.
Elukalliduse tõus ja uued maksud panevad Sunduki vaatamata elanike poolehoiule siiski muretsema. “Kui tuleb selline asi nagu automaks, eks siis peab ka hakkama oma asju ümber vaatama. Või kui me vallalt ühel päeval enam toetust ei saa. Jätkamine on kinni nii mitmes asjas.”
Ostureisid linna
Omal ajal tegutses Saaremaal 16 lavkameest. Kui rääkida e-poega võrreldavatest muutustest, tõid esimese suurema muutuse kaasa suured kaubanduskeskused. Siis hakkasid inimesed rohkem linnas ostureisidel käima, enne osteti kogu kraam lavka pealt. Suur muutus oli ka kaardimakse võimaluse loomine kauplusautodel.
Nõukogude riigis oli rahval autosid praegusest vähem ja enamik inimesi käis tööl ühismajandites, mis tähendas vähem liikumisvõimalusi ja vähem vaba aega. Praegusega võrreldavaid võimalusi kodukülast väljaspool ostlemas käia eriti polnud. “Inimene ostis lavka pealt oma asjad ära ja läks siis heina tegema,” räägib Sunduk. Nüüd käib suurem osa maarahvast kodukandist kaugemal tööl ja kui sa juba töötad linnas, siis käid sa paratamatult seal ka poest läbi.
Lavkajuhi sissetulekut silmas pidades rõõmustavaks, aga muus mõttes kurvastavaks peab Sunduk inimeste üksteisest võõrandumist külades. Üks hiljuti leseks jäänud naine tunnistas, kuidas ta kannatamatult ootab lavkapäeva. Siis saab inimestega suhelda ja tuju läheb paremaks. Sunduki sõnul tekitab lesknaise ootus temas küsimuse, kas inimesed siis enam üksteisel külas ei käi. Majad asuvad ju lähestikku. Kas lavkapeatus on siis mõnes külas ainuke koht, kus kokku saadakse? Leidub muidugi ka vastupidiseid näiteid, kus piirkonnas hoiab eluvaimu üleval külamaja või tegelevad inimesed taidlusega.
Uued ajad ja kombed ei lahuta mitte ainult põlvkondi üksteise kõrval elanud naabreid, vaid ka lähedasi sugulasi. Lapselapsed eelistavad linnas nutitelefonis aega veeta, selle asemel et maal elavaid vanavanemaid külastada. “Lapsed ütlesid vanaemale, et sul pole õiget internetti, meil pole siin midagi teha,” räägib Sunduk.
Ka paljud maanoored ei pea vanade traditsioonide järgimist enam oluliseks. “Küla-
sokku jõulupühadel enam ei kohta, öeldakse, et inimesed hoiavad meil siin omaette ja läbikäimist ei ole,” tõdeb kaupmees. Tema sõnul võiksid noored ikkagi vanu kombeid säilitada, kasvõi kodus leiba küpsetada, mitte nii, et elad maal ja ostad kõik poest,” räägib Sunduk. “Osa noori ehitab endale maale maja, aga nad ei tee sinna isegi pliiti ja ahju sisse. Kõik töötab elektri peal.”
Üle kolmekümne aasta lavkamehe ametit pidanud Sunduk teab külarahva elust palju. Neist põnnidest, kes kunagi käisid tema lavka pealt jäätist ja limonaadi ostmas, on sirgunud suured inimesed, kes nüüd juba oma lapsi kasvatavad. Ta teab, mis haigusesse kellegi vanemad surid, mida kellegi lapsed või lapselapsed nüüd teevad. “Tean külauudiseid rohkem kui linnauudiseid,” tõdeb Sunduk.
Lavkal käib ka mandriinimesi. Mõni peab auto kinni, kui näeb tee ääres rändpoodi, ja ostab ka ainult sellepärast, et lavka ka edaspidi külades ringi liiguks. Sel suvel tuli üks vanaema oma lastelastega Sunduki auto juurde, et lastele näidata, mis asi see lavka on. “Lapsed elavad suures linnas ja polnud elu sees lavka peal käinud.”
Andrus Sunduk kohtab oma kliente ka Kuressaare linnas, suhtleb ja kuulab külauudiseid. “Kui kellegiga on midagi juhtunud, siis ikka tuleb see jutuks,” ütleb ta. Inimesed kurdavad, et suures vallas jääb vallavõim neile kaugeks. Väikeses vallas töötasid vallamajas kõik tuttavad näod, nüüd tuleb oma probleemiga minna võõrasse kohta, võõraste inimeste jutule.
“Eriti vanematele inimestele on suure valla värk võõras. Eks nad igatsevad oma vallamajasid taga, aga mida pole, seda pole ja ega ei tule ka.”
Coop sulges Saaremaal e-poe
Coopi e-kauplus suleti Saaremaal selle aasta veebruaris. E-poe pidamine on kallis ja töömahukas. See teenus nõuab paljude osapoolte kaasamist. Inimesed ei ole valmis selle teenuse eest veel nii palju maksma, et see ära tasuks, ja me ei pidanud õigeks sellele ka peale maksta. Parem kasutame raha vanade kaupluste renoveerimiseks ja uute ehitamiseks. Eriti Saaremaal kerkivad väikesed kauplused väga hästi.
Võrreldes tavalise kaubaveoga kehtivad e-kaubanduses hügieenile ja temperatuurile rangemad nõuded. Toidu transportimisel tuleb tagada normikohane temperatuur, külma-
ahel peab säilima. Kui tavaline inimene läheb poodi, teeb ta oma ostud ja sõidab nendega koju, aga e-kaupmees peab näiteks piima vedamiseks kasutama jahutusseadmeid.
Coopi kommunikatsioonispetsialist Martin Miido