Õpirändes Prantsusmaal loodust ja iseennast tundma õppides

Esimene grupp tegi kõigepealt linnu, nahkhiirte ning roomajate maju. Foto: Katrin Kuum

24.-29. märtsini 2024 viibisid Kärla kooli 7. klassi õpilased koos 4 õpetajaga Prantsusmaal, Champdeniersi linnakese Leo Desaivre põhikoolis.

Toimus juba eelmise aasta lõpus alanud ühise projekti „The preservation of a natural environment in our regioon“ esimene õpiränne ehk Kärla lapsed Prantsusmaale.

Projekti kaks suuremat eesmärki olid esiteks oma kodukoha ja globaalse looduskeskkonna hoidmise vajaduse teadvustamine, teiseks sotsiaalsete oskuste, nagu enesejuhtimine, suhtlemis- ja koostööoskus, emotsioonide ja stressi juhtimine, probleemide lahendamine ja kriitiline mõtlemine jmt arendamine.

Reis algab. Foto: Katrin Kuum

Õpirändes osalenud õpilased on oma muljed kirja pannud alljärgnevalt:

Pühapäeva varahommikul kogunesime me Kuressaare bussijaama. Alustasime pikka teekonda Prantsusmaale. Esmalt sõitsime bussiga Tallinna bussijaama, sealt edasi trammiga lennujaama. Tallinnast lendasime Pariisi. Kohale jõudes läksime rongile, millega sõitsime Pariisi (lennujaam on linnast väljas). Pariisis läksime metroosse ja liikusime rongijaama. Rongiga sõitsime 2 tundi kuni jõudsime hilisõhtul sihtkohta Poitiers'i, kus pered meid ootasid ja koju viisid. Saime uue reisikogemuse, palju seigelda ja esimese veidi äreva kohtumise peredega.

Põlev vesi, prantsuse keel ja ühised pusimised

Esmaspäev algas täiesti tavaliselt nagu koolipäev ikka. Ootasime kooli ees, et bussiga minna Poitevin'i rahvusparki, mis on jäänuk kunagisest Poitou lahest. Kaks kolmandikku sellest on kuivendatud soo, mida täna kasutatakse põllumajanduses; üks kolmandik on nn "märg soo" ehk kaunite kanalitega eraldatud saarestik.

Pärast pikka bussisõitu jagunesime kahte gruppi. Esimene grupp läks paadiga sõitma ja teine muuseumi. Paadisõidul räägiti meile, milline loodus seal on ja näidati teadustrikki. Õppisime, et sügisel vette langevad lehed lagunevad aeglaselt ja muda alla jäädes tekib selles protsessis põlev gaas metaan. Kui kanali põhjas lagunenud lehti ja muda segada, siis on see võimalik veepinna kohal põlema panna. Vesi tõepoolest põleski, see oli ootamatu vaatepilt.

Muuseumis näidati meile paatide kasutamise ajalugu, angerja arengut ja rändamist ning toakujundust vanasti. Pärast, kui grupid olid tagasi kohtumispaigas, oli väike piknik ja natuke aega sealse linna uurimiseks. Pärast väikest pausi läksime tagasi ja grupid vahetasid oma tegevused.

Muuseumis näidati paatide kasutamise ajalugu, angerja arengut ja rändamist ning toakujundust vanasti. Foto: Katrin Kuum

Pärast pikka päeva läksid kõik kodudesse, et järgmine päev olla valmis uueks avastamiseks ja uurimiseks. Kuna prantslased ei räägi eriti palju inglise keeles, tuli ära õppida ka mõned prantsusekeelsed väljendid.

Teisipäeval jagati meid samuti kahte gruppi. Esimene grupp tegi kõigepealt linnu, nahkhiirte ning roomajate maju. Prantslased pole vist kunagi midagi sellist oma kätega teinud ning töö ei sujunud alguses üldse. Osad läksid isegi paberikääridega puidule kallale. Keegi palju midagi ei jaganud ja vajalikud vahendid asjade tegemiseks neil kas puudusid või puudusid oskused neid päris õigesti kasutada.

Meie, eestlased, ainult imestasime. Kuid pärast tunde pusimist ning kerget peavalu saime midagi tehtud. Pärast vahetasime teise grupiga kohad ning oli meie kord minna mängima mänge Euroopa- ning kliimateemade kohta.

Euroopa mäng oli põnev ja saime teada palju uusi fakte iga riigi kohta, kuid kliimateemaline mäng oli pisut keerulisem ja selle mängu mängisid meie eest ära põhiliselt direktor ja õp Tiina.

Karm kord, keelatud mobiilid ja vastupidavusmatk

Vastuvõtvas koolis on kord karmim kui meil - uksed on lukus, koolimaja ümber aed samuti. Lõunavahetund kestab 2 tundi ja peale söömist tuleb see veeta vaid õues, õnneks on küll katusealused. Koolis on mobiiltelefonide kasutamine täielikult keelatud ja selle kasutamise eest karistati õpilasi.

Kolmapäeval ootas meid ees pikk matk Antonin'i looduskaitsealal. Matk algas kooli ees vihmaga. Pidime minema mööda libedate kividega sopast teed. Kõik väsisid üsna kohe ära, sest teekond oli pikk.

Giid rääkis loodusest ja looduse arengust, meile näidati isegi salamandrit ja kahte madu. Kui olime ekskursioonil ära käinud, sadas juba paduvihma. Me leidsime koha, kus süüa ja vihma eest varjuda.

Kui vihm vaiksemaks jäi hakkasime tagasi kooli poole matkama. Nägime Prantsusmaa loodust ja maastikku, õppisime vastupidavust pika ja mitte just kõige kergema tee läbimisel läbi tuule ja vihma.

Neljapäeval olime taaskord koolis. Esimene grupp läks tänavale prügi koristama, teine grupp jäi kooli slaidiesitlust tegema koos oma prantslasest partneriga. Korjasime prügi, kuni tuli äiksetorm, siis ootasime varju all, kuni meid lasti tuppa. Peale lõunat toimus gruppide vahetus.

Slaidiesitluse teema sai vabalt valida ja seal tuli võrrelda Eesti ja Prantsusmaa vahelisi erinevusi valitud teemal. Õppisime eelkõige seda, kuidas teha koostööd teisest riigist ning teist keelt kõneleva paarilisega.

Reede oli meie viimane õpirände päev. Läksime kooli kohvritega, et pärast otse koolist bussiga rongile minna.

Kuulasime oma kaaslaste esitlusi ja rääkisime, mida nädala jooksul õppisime. Pärast kõike oli tegelikult raske lahkuda. Nüüd oli ees pikk sõit koju. Hea oli see, et õppisime reisil päris hästi orienteeruma ja iseseisvalt seiklema.

6.-10. maini viibivad prantsuse õpilased Saaremaal, kus nad õpivad koos meiega tundma Saaremaa loodust Vilsandi looduskaitsealal, korjame prügi Soeginina pangal ja teeme muid ühistegevusi.

Kärla Põhikooli 7. klassi õpilased ja klassijuhataja õp Katrin Kuum