KAARMA KOLHOOS 75 ⟩ Traktorist ei tohtinud esimehest rohkem teenida, lüpsja võis

Kunagise Saaremaa suurima, Kaarma kolhoosi liikmed saavad kokku 15. juunil. Tänases leheloos aga mõned meenutused inimestelt, kes aastaid ühisvankrit vedades põldudel, farmides ja töökodades tööd teha rassisid.

Lõuna-Eestis pärit Maidu Ots tegi kolhoosieluga lähemat tutvust EPA agronoomiateaduskonna praktikandina 1975. aastal Eiklas.

“1977. aastast sain Mereranna osakonna juhatajaks ja olin selles ametis 1991. aastani, mil kolhoos lõpetas tegevuse,” meenutas Ots. Mereranna osakond paiknes endise samanimelise kolhoosi territooriumil, mis ühines Kaarma kolhoosiga 1976. aastal.

Üks suur probleem oli toona traktoritele ja muudele põllutööriistadele tagavaraosade hankimine. Varustajad käisid neid toomas Kirovi tehasest. Suurt puudust tunti näiteks kaarutajaketastest. Neid hakati tootma Lätis Aluksnes ja sealt käisid Kaarma mehed kettaid hankimas, ikka midagi suupärast meeleheaks kaasa võttes.

MAIDU OTS panustas 14 aastat osakonnajuhatajana nii taime- kui ka loomakasvatusse. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Kuna kolhoosil oli broilerifarm, ei olnud varustajail mingit muret, kust ärireisile minekuks suitsubroilereid kaasa võtta.

Vahel tuli intriige lahendada. Maidu mäletab juhtumit Tahula farmis, kus naised omavahel tülli pöörasid. Riid tekkis mittemillestki. Üks lüpsja pesi laudas lüpsikut ja läigatas kuuma pesuvee üle käe trappi, märkmata lähenevat kolleegi. Osa vett sattus laudanaise säärikusse. “Kuradi lits!” käratanud seepeale kannatanu ning sai seepeale teada, et on ise veel suurem lits.

Lõpuks materdasid naised teineteist kummivoolikutega.

Lapsed tegid kõvasti tööd

Üldiselt elati ja töötati siiski sõbralikult koos. Hooajatöödeks töökäsi majandites teadagi ei jagunud ning alati aitas hädast välja õpilasmalev.

“Lapsed tegid ikka väga kõvasti tööd. Lasime neil hommikul kauem magada. Õhtul olid nad kuni kümneni heinatööl,” tõi Maidu noorte töötegemisest näite.

Isegi soldatid käisid põldudelt kive koristamas ja mineraalväetist autodelt maha laadimas.

Majandi edukus sõltus suuresti juhtkonnast, ennekõike juhatuse esimehest. 2016. aastal meie hulgast lahkunud Heino Uusi iseloomustas Maidu Ots ülivõrdes.

Heino Uus Foto: Erakogu

“Kust see jõukus hakkas tulema? Uus rajas Kaarmale kanala, meil oli aiand ja nutriafarm. Ta oli väga uuendusmeelne mees. Kitsi ei olnud. See oli kõik majandi huvides, et hankida uusi seadmeid, ehitusmaterjale või mida iganes,” rääkis Ots asjaajamistest.

Järvamaal Kärus sündinud ja kasvanud Heino Uus alustas pärast EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) lõpetamist 1962. aastal Eiklas pisikeses Kalevi kolhoosis agronoomina ja edutati kaks aastat hiljem majandit juhtima. Pärast väikeste kolhooside ühinemist valiti ta suurmajandi etteotsa.

Üheks monumendiks 1983. aastal vabariigi teenelise agronoomi tiitliga pärjatud Heino Uusile on Kudjapele rajatud Kaarma kolhoosi kontorihoone (1987).

Pärast kolhoosi likvideerimist tegutses seal mõnda aega peokoht Malle baar, seejärel rajati sinna korterid.

Kolhoositöö pole Maidut väsitanud. Praegu keerab ta Saaremaa vallavalitsuse väikebussi rooli, sõidutades ametnikke ja külalisi.

Hea palk ja palju tööd

Siiamaani keerab rooli ka Heimo Näälik, aastakümneid kolhoosis traktoristiametit pidanud Tahula mees. Tänavugi ajas ta oma T-25ga põllul kartulivaod sisse. Kolhoosis käis Heimo käe alt läbi ligi veerandsada traktorit. Alustas RS-09ga ja lõpetas suure kollase K-701ga.

Nääliku Tahula talu koduõu on imetlusväärne. Kiviaiad, pügatud muru, lillepeenrad, miniskulptuurid, elamud ja kõrvalhooned.

“Kolhoosiajal sai siin krunt võetud. Vana mõisa häärberi varemed lükkasime ära ja ehitasime maja. Nii on see läinud,” räägib peremees.

Lisaks põhitööle on Heimol aega jätkunud hobidega tegelemiseks. Kõrvalhoone seinal ripub hulgaliselt jahitrofeesid, diplomeid, medaleid, karikaid.

Kolhoosiajal meeldis Heimole enim heinatöö. Põhiliselt oli tema ülesandeks heinapallide pressimine.

Heimo teab, et kui tahtsid head palka, tuli palju tööd teha. Mehhanisaatorikutse omandaski ta just sellepärast, et traktoristid teenisid hästi.

Suurim palk, mille Heimo kuus koos lisatasudega välja teenis, oli 1001 rubla. Keskastme spetsialisti kuupalk oli samal ajal kuni 200 rubla.

Töövõistluses oli Heimo üks kõvemaid tegijaid, seda nii kodurajooni kui ka terve vabariigi ulatuses. Preemiad olid prisked, lisaks aumärgid, medalid, tänukirjad.

Töömehe sõnul ei tohtinud traktoristid esimehest rohkem palka saada, lüpsja töötasu võis aga majandijuhi omast kõrgem olla.

Panus haritud töötajatele

“Söukest asja pole mul küll olnud, et ei tahtnud tööle minna. Aga oli ka selliseid mehi, kes ei jõudnudki igal hommikul tööle,” vaatab Heimo ajas tagasi.

Traktoristidele, kes harisid külainimeste aiamaid, tasuti ju tavaliselt pudeliga. Ikka juhtus, et eelmisel õhtul purjutanud mees ei saanud hommikul tööle või päeval tööga hakkama. Mis muud kui osakonnajuhataja pidi päevaplaani ringi tegema.

Maleva osakonna eksjuht Olev Aru trimmerdas esmaspäeval Kaarma kalmistul muru. Ei malda temagi pensionieas kodus istuda.

OLEV ARU JUHTIS Maleva osakonda tootmisjuhina ligi kümme aastat. Osakonnas olid noorloomad, lüpsilehmad ja broilerifarm. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Konti töö ei murra, annab paraja füüsilise koormuse. Pealegi on siin palju minu kunagisi sõpru ja töökaaslasi, kellele saan tere öelda,” sõnas nüüdne kalmistute korrastaja meid tööpostil vastu võttes.

Olev Aru meenutas tublisid tööinimesi, nimetades Lenini ordeni kavaleri traktorist Vello Pihelit, kes nüüd puhkab Kaarma kalmistul. Ja tublit kanatalitajat Linda Kaunist, kes sai Tööpunalipu ordeni. Kodupaigas eluaeg tööd teinud naisele oli ordenile pealinna järele minek elu esimeseks ülemeresõiduks.

Ning muidugi esimees Heino Uus, kes oli Aru kinnitusel majandusliku mõtteviisiga mees, paljuski tänu kellele majand nõnda edukas oli. Uus panustas haritud töötajatele – kolhoosis töötas üle viiekümne kõrgharidusega spetsialisti.

“Osakond oli nagu üks suur pere. Omavahel saime hästi läbi. Aasta lõpetasime lõikuspeoga. Istusime koos, laulsime, tantsisime, tegime nalja. Jagelemist-nagelemist mina küll ei mäleta,” rääkis Aru.

Kõik töötajad said korralikku palka. Aastalõpupreemia oli garanteeritud kõigile kolhoosi liikmeile.

Hea sõnaga tuletas Olev Aru meelde õpilasmaleva rühma, kes tegid alati ära suure töö. Viimastel aastatel on rühma liikmed Maleva mail kokkutulekuid pidanud.

Kohalikud lapsed osalesid töö- ja puhkelaagris. Laste üks lemmiktöid oli heinapallide virnastamine.

Maleva klubi lõi eeldused vaba aja veetmiseks. Osakonna töötajad osalesid ülekolhoosilistel spordivõistlustel. Korraldati ju ka ülerajoonilisi ja vabariiklikke võistlusi, kus Kaarma esinduskoosseis osales. Kaarma sportlased olid heas kirjas nii Saaremaal kui ka kogu Eesti ulatuses.

Ühest asjast on Olevil kahju – 15. juunil langeb tema jaoks kaks sündmust kokku. Kuna ta laulab ka Saaremaa meeskooris SÜM, siis tuleb tal sel päeval ette võtta laulureis Rakverre meeskooride laulupeole.

Kokkutulekumuljeid loodab ta hiljem kuulda kunagistelt töökaaslastelt.

1989. aastal oli õhus uuenemise märke

Suvel 1989 sai Kaarma kolhoos 40-aastaseks. Tähelepanuväärset sündmust tähistati suure pidulikkusega ja tänaseni on sellest säilinud toona ülesvõetud videomaterjal (vt saartehaal.ee).

Kaarma kolhoosi 40. sünnipäeva tähistades tõdeb rahvale kõnepuldist tööst ja saavutustest rääkiv kolhoosiesimees Heino Uus, et õhus on tunda uuenemise märke.

Eestimaal oli loodud Rahvarinne, paljud põllumajandusettevõtted koondunud maaliitu, majanditel oli tootmistegevuseks rohkem valikuid ja eesmärkide elluviimiseks enam vabadust.

Tookord ei aimanud ilmselt veel keegi, et juba üsna varsti Eesti taasiseseisvub ning kolhoosid ja sovhoosid lagunevad.

Nüüd, aastakümneid hiljem tookordsele ajale tagasi vaadates võivad ühismajandite kunagised liikmed meenutada keerulisi aegu, samas nentida, et raskused ületati visa tööga ning tasapisi kogusid kolhoosid jõukust ja kolhoosnike elatustase hakkas tõusma.

Linda elutöö loomakasvatuses

Elutöö peazootehnikuna teinud Eikla proua Linda Martin mäletab samasuguseid päikesepaistelisi kevadeid kui praegu, aga ka jahedaid ja vihmaseid maikuupäevi.

“Aastad on olnud väga erinevad. Lüpsikarja lasksime karjamaadele ikka maikuus,” tuletab Linda meelde 65 aasta tagust aega, mil ta siiamaile, esialgu Loonale tööle tuli.

“KUI 4000 KILO PIIMA aastas lehma kohta kätte saime, olime tehtud poisid!” meenutab Linda Martin. Tänased rekordiomanikud lüpsavad juba kolm korda rohkem. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Hiljem kolhoosi loomakasvatusjuhina pidi Linda Martini pilk ulatuma kõikide tootmisüksusteni. Suurteks abilisteks olid osakondade zootehnikud, tõuaretuse zootehnikud ja laudabrigadirid. Linda toonitab, et spetsialistide vahel koostöö laabus.

“Kui ma tööle tulin, olid loomad ka väikestes talulautades. Elektritki polnud igal pool. Lüpsta tuli käsitsi. Kolhoosi lõpuaastatel olid aga kõik suurfarmides,” jutustab Linda.

Söödaprobleem kimbutas kõige rohkem väikemajandeid. Suures Kaarma kolhoosis oli taimekasvatus tasemel ja kvaliteetset sööta jagus aastaringselt. Ka jõusöödast ei tuntud puudust.

1981. aasta rajoonilehte sirvides saab lüpsjate kohta lugeda, et ei ole farmiväravas ootamas rivitäit treenitud talitajaid, ei ole ka külasid mööda otsides leida ühtainust, kes laudatöö pakkumise lahkelt võtaks vastu. Nii peabki leppima nendega, kes on.

Kaarmal lüpsjatest üldiselt puudust ei tuntud, kuigi tööpakkumise kuulutusi rajoonilehes aeg-ajalt avaldati. Uutest elamutest eraldati hulk kortereid just lüpsjatele ja Kaarmale enamasti taheti tulla, kuna palgad olid võrreldes teiste majanditega kõrgemad.

Kolhoosi aseesimees Juhan Vahe oli suur maakarja entusiast. Kaarma oli üks väheseid majandeid, kus seda tõugu veiseid peeti.

Idee nutriaid kasvatada pakkus välja esimees Heino Uus ja närilistest kujunes välja tasuv tootmisharu. Lõpuks jäid domineerima ikkagi veise- ja nuumloomakasvatus.

Pärast kolhoosi likvideerimist farmid tühjaks ei jäänud. Erandiks on vaid paar noorloomalauta. Farmides tegutsesid edasi põllumajandusühistud.

Kaarma kolhoos oli üks vähestest majanditest üle Eesti, kus töötas mullaanalüüside labor.

1982. aastal agrokeemik-laborandina tööd alustanud Maie Meius meenutas, et kolhoosi aiand rajati abitootmisüksusena Kudjapele eelmise sajandi 70-ndatel. 1979. aastal aiandi juhatajaks saanud Sirje Avingu soovitusel rajati labor mullaanalüüside tegemiseks, et saada lähteandmeid väetamiseks. Samas oli mõttekas ka söötasid analüüsida. 1984. aastal sai Maie Meiusist labori juhataja.

Kui kolhoos tegevuse lõpetas, jätkus labori töö PTÜ-s Lepa ja selle reorganiseerimisel AS-is Karol kuni 1995. aasta veebruarini.