/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
13 aastat tagasi kirjutas Saarte Hääl pisikesest Oskarist, kes sündis jäsemete väärarenguga. Saarlastest annetajate abiga sai Oskari pere sõita Saksamaale, kus poisile valmistati tema esimesed jalaproteesid. Tänavu märtsis saavutas 14-aastane Oskar Kobin Itaalias Jesolos parakergejõustiku MK-etapil jooksmises teise koha.
Kui Oskar 2010. aastal ilmale tuli, tuvastati tal haruldane FATCO-sündroom ehk jäsemete kaasasündinud väärareng.
Ehkki kõik varasemad uuringud olid näidanud, et lapsega on kõik parimas korras, puudus väikese poisi paremal jalal laba ning selle sääre otsas oli üks varvas. Vasakul jalal oli nn baleriiniasendis, väljapoole viltu hoidev kahe varbaga laba. Samuti puudusid mõlemal jalal sääre osas pindluud.
Vanemate südamesoov oli, et Oskar siiski kõndima õpiks. Selleks oli pojal aga tarvis proteese. Kuna Eesti proteesimeistritel polnud nii pisikesele lapsele jalaproteeside valmistamiseks piisavalt kogemusi, tuli perel hankida need Saksamaalt.
Väikese poisi esimeste proteeside eest tasus haigekassa. Selleks aga, et Oskar ja tema ema saaksid sõita Heidelbergi kliinikusse ning viibida Saksamaal nii kaua, kuni proteesid valmis saavad, tuli raha leida perel endal.
Kuulnud Oskari pere murest, saatis OÜ Raadio Kadi toonane juhatuse nõunik (praegune tegevdirektor) Kaie Rõõm-Laanet laiali e-kirja, milles kutsus häid sõpru ja tuttavaid üles annetama kasvõi viis eurot. Nii, Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi, sugulaste, sõprade ja annetajate rahalisel toel sai unistus tõeks.
“Sellest toetusest, mis saarlased korjasid Oskari jaoks, kui ta väike oli, oli väga suur abi,” kinnitab Oskari ema ligi 13 aastat hiljem. “Kui me poleks saanud toona Saksamaale sõita, poleks Oskar ehk nii kaugele jõudnud, kui ta seda praegu on.”
:format(webp)/nginx/o/2024/06/05/16125199t1hebdb.jpg)
Kolm paari jalgu – igasuguseks liikumiseks
Saksamaalt toodud proteesidega õppis Oskar kõndima aasta ja kaheksa kuu vanusena. Ehkki algus oli raske, tahtmist väikemehel jagus. Isegi siis, kui proteese jalgade küljes polnud, ajas poiss end püsti.
Lasteaiakaaslased võtsid Oskarit kui omasugust, ehkki tema jalad olid teistmoodi kui teistel. Kuna tänu proteesidele suutis Oskar joosta, hüpata ja ronida, tegi ta alati kõike teistega kaasa.
Kui Oskar kooli läks, rääkisid vanemad poisi kehalise kasvatuse õpetajatele, et nii palju kui poiss jaksab, peab ta tundides kaasa tegema. Oskar tegigi. Koguni nii hästi, et tema tulemused ületasid nii mõnegi klassikaaslase omasid.
“Kui kehalise kasvatuse tunnis aulas klassiga kulli mängisime, olin päris kiire ja püüdsin teised kinni,” mäletab Oskar, kelle lemmiktegevuseks kehalises olidki toona jooksmine ning pallimängud – rahvastepall ja jalgpall.
“Rahvastepallis olin nii kõva viskaja, et kui meeskonda valiti, siis võeti mind kõige esimesena,” räägib Oskar. “Ka palliviskes olen klassis kõige parem.”
Isegi siis, kui poisil veel jooksujalgu ei olnud, ei jäänud ta jooksurajal viimaste hulka.
Ehkki pärast arvukaid operatsioone lõpevad Oskari jalad altpoolt põlvi, pole see teda kunagi milleski takistanud – tänu proteesidele noormees jookseb, hüppab kaugust ja kõrgust, mängib jalgpalli, kargab batuudil, sõidab rattaga, kõnnib isegi järskudest treppidest üles-alla ja kui tarvis, ronib ka puu otsa.
Meiega kohtudes kannab Oskar oma kõndimisjalgu. Kokku on tal lausa kolm paari proteese – lisaks “kõndimisjalgadele” konksukujulised süsinikfiibrist “jooksujalad” ning niiskuskindlad “ujumis- ja saunajalad”.
“Proteesidega kõndida on minu jaoks täiesti tavaline tunne – selline, nagu neid polekski jalgade küljes,” ütleb poiss.
Kuna proteeside hülsid on tehtud täpselt sääre järgi, siis pikalt püstiseismine muidugi väsitab. Tekib selline tunne, nagu veri kaoks jalast ära. Leevendust toob see, kui protees ära võtta. Proteesidega liikumisel on koormus seljale ja põlvedele päris suur. Seetõttu peab noormees oma tervise huvides tegema iga päev harjutusi, mida füsioterapeudid talle ette on andnud.
Aeg-ajalt tuleb jalakönte korrigeerida ehk lasta luu otsa lühemaks lõigata, kuna luu kasvab kiiremini kui nahk. Kui operatsioon tehtud, valmistatakse Oskarile uued hülsid. Nendega harjumine nõuab muidugi aega ja vaeva.
“Operatsioone on mul olnud nii palju, et ei mäletagi,” ütleb Oskar.
Operatsioonist taastumine võtab kuu aega, alles siis valmistatakse uued proteesid. Sporti võib teha kaks kuni kolm kuud pärast operatsiooni.
Perega Tallinnas elav Oskar käib jooksutrennis Audentese spordihallis.
/nginx/o/2024/06/05/16125200t1h6d85.jpg)
/nginx/o/2024/06/05/16125201t1h8682.jpg)
/nginx/o/2024/06/05/16125202t1h5a2c.jpg)
Kuidas Oskarist spordipoiss sai?
Ema sõnul juhtus see tänu Oskari proteesimeistrile Stanislav Haugasmägile ja tema ettevõttele OÜ Ortopro. Haugasmägi viis Oskari ja ta pere kokku Eesti paraolümpiakomiteega, mille liikumisharrastuse juht, saarlane Kaia Kollo, otsis Oskarile treeneri. Poisi võttis oma tiiva alla kauaaegne kergejõustikutreener Hennit Küppas Audentese spordiklubist, kes otsib Oskarile ka võistlusvõimalusi.
Poisi ema kinnitusel on Haugasmägi ja Küppas poega väga palju toetanud, suunanud ja aidanud.
Sellel, kuidas Oskar süsinikfiibrist jooksujalad sai, on oma eellugu.
“Mitu aastat tagasi otsiti mingi laulja video või reklaamklipi jaoks Eestist, Lätist ja Leedust puuetega inimesi, kel pole käsi ega jalgu,” räägib Oskar. Seal osalemiseks tuli teha oma portfoolio. Proteesimeister Haugasmägi, kes Oskaris sportlase potentsiaali nägi ning end oma ametis proovile panna soovis, valmistas poisile jooksuproteesid.
Paraku selgus, et Eesti esindajad filmimisel kaasa lüüa siiski ei saa. Oskar sellest aga ei heitunud, vaid on praeguseks jooksmisega tegelenud juba kolm-neli aastat.
Ainus omataoline sportlane
Mida mäletab Oskar sellest esimesest korrast, kui oma spetsiaalsete, konksukujuliste labadega jooksujalgadega joosta püüdis?
“Väga põrkav tunne oli, nagu hakkaks lendu tõusma,” ütleb Oskar.
Just fiiberjalgade vetruvus annab Oskarile teiste jooksjate ees eelise.
“Treener ütles, et pean oma jooksujalgade seda omadust enda kasuks ära kasutama,” lausub Oskar. “Seepärast teemegi trennis igasugu jooksuharjutusi ja põlvetõsteid.”
Kuna Oskar on kolme aastaga kasvanud, vahetati jooksujalgade labad suuremate vastu. “Liiga väikesed labad võivad katki minna,” põhjendab poiss.
Proteesid on muidugi kallid. Pere on Oskarile saanud need abivahendid soetada tänu sellele, et riik katab nende maksumusest 90 protsenti. Poisi vanemate kanda jääb 10% – nagu ka proteeside labade ja hülsivahetuste korral.
Oskari spordiproteeside omaosaluse vähendamiseks tegi poisi pere taotluse sotsiaalkindlustusametile, mis ka rahuldati.
“Õnneks on proteesimeister meid toetanud ja sponseerinud,” räägib Oskari ema.
Tänavu märtsis osales Oskar oma esimesel suurel võistlusel – Itaalias Jesolos parakergejõustiku MK-etapil, kus toimusid ühtaegu parakergejõustiku MK-etapp, CISM-i (Rahvusvahelise Sõjaväespordi Nõukogu) maailmameistrivõistlused ning Itaalia lahtised meistrivõistlused. Jesolos saavutas Oskar Kobin võistlusklassis T62 M 100 meetri jooksus oma isikliku rekordi – 13.44 – ja teise koha.
Eestis Oskaril kuigi palju võimalusi võistelda paraku pole. Nii on ta osalenud tavalistel kohalikel kergejõustikuvõistlustel ning kaasa löönud paraolümpiakomitee korraldatavatel Eesti-sisestel meistrivõistlustel, võisteldes kurtidega ja teiste puuetega inimestega, kellel on aga terved jalad.
“Oskar on Eestis ainuke labajalgadeta laps, kes jooksu-
sporti teeb,” märgib poisi ema. “Kindlasti on sellise puudega noori teisigi, aga ilmselt ei soovi nad võistelda. Samuti on spordiproteesid kallid ning neid on keeruline soetada.”
Trennis käib Oskar pärast iga koolipäeva.
“Tulen koolist koju, söön ja lähen Audentese spordihalli trenni. Järgmiseks päevaks õpin siis, kui olen pärast trenni koju jõudnud,” kirjeldab noormees oma päevakava.
Oskar tunnistab, et alati ta trenni minna ei viitsiks ning vahel on ka tundnud soovi jooksmine lausa sinnapaika jätta.
“Ema on mind innustanud sporti edasi tegema,” lausub ta.
Samuti motiveerib Oskarit võimalus minna mõnda välisriiki võistlema ja maailma näha.
“Itaalias mulle väga meeldis – seal oli juba märtsikuus päeval väga soe,” ütleb poiss. “Õnneks oli mul võistluste kõrvalt aega ka ringi vaadata.”
Koolis on Oskar peamiselt nelja-viieline. “Vahel tulevad ka mõned üksikud kolmed,” märgib Tallinna Arte gümnaasiumi 7. klassis õppiv poiss.
Oskari lemmiktund on muidugi kehaline kasvatus. “Mulle meeldivad ka loodusõpetus ja ajalugu, sest need on põnevad,” lisab ta. “Ja matemaatika.”
Koolivaheajad veedab Oskar Hiiumaal ja Saaremaal, kus võimalusel läheb kalale. Saaremaal on tema lemmikkoht Nasva – eks ikka kalarikka jõe pärast.
/nginx/o/2024/06/05/16125203t1hd88c.jpg)
Nagu paljudele tema eakaaslastele, meeldib Oskarile arvutimänge mängida, ent ka pisut programmeerida. “Mul on programmeerimisraamat, samuti olen õppinud internetist ja osalenud Tallinna tehnikaülikooli korraldatud programmeerimiskursusel,” räägib noormees.
Samuti meeldib talle erinevaid asju ehitada. Nii ehitas poiss legodest auto, millele pani peale elektrimootori. Kuigi auto ei saanud päris selline, nagu Oskar soovis, sõitis see üsna hästi.
“Pärast põhikooli soovin õppima minna Tallinna tehnikagümnaasiumi ja sealt edasi Tallinna tehnikaülikooli,” on Oskaril plaanid juba tehtud. “Tahan inseneriks saada ja asju leiutada.”
Spordiga aga lubab Oskar kindlasti edasi tegeleda.
“Kui aeg kätte jõuab, tahaksin Eestit esindada paraolümpial,” ütleb Oskar Kobin.
Treener: jooksmine on Oskari väljund
Hennit Küppas Audentese spordiklubist tunnistab, et hakkas Oskari treeneriks olude sunnil – varem polnud ta puuetega lastega just kuigi palju kokku puutunud.
“Mul käivad trennis teivashüppega tegelevad poisid ja tüdrukud ning kuna teibad tehakse fiibrist ning Oskari jooksuproteesid on samuti fiibrist, siis võtsin Oskari enda juurde,” räägib Küppas. “Treenin Oskarit mitte kui jooksjat, vaid kui fiibritega jooksjat, sest see on hoopis teine spordiala.”
Küppas tõdeb, et poisile võistlusvõimalusi leida on keeruline.
“Eestis tal konkurentsi ei ole,” lausub Küppas. “Ega maailmaski selliseid sporditegijaid palju ole, iseäranis Oskari-vanuseid. Tahtsime Oskariga Bergenisse võistlema minna, kus üheks alaks on puudega inimeste 100 meetri jooks, aga sinna teda ei võeta, kuna tal on teist laadi puue kui neil, kes sinna valitakse.”
Treeneri sõnul on jooksmine Oskari väljund, samuti meeldib talle kõrgust hüpata.
“Jesolos nägi ja õppis poiss väga palju,” sõnab Küppas. “Ka ma ise õppisin seal palju.”
Proteesimeister innustab Oskarit sportima
Proteesimeister Stanislav Haugasmägi tunneb Oskarit aastast 2018. Selle aja jooksul on tema ettevõte OÜ Ortopro teinud poisile mitu paari “jalgu”.
“Kui meil Oskariga sportimisest juttu tuli, läksid poisil silmad põlema,” mäletab Haugasmägi. “Nii saigi Oskarile sponsorluse toel ka jooksuproteesid valmistatud. Ja kui ta neist välja kasvas, tegime veel ühe paari.”
Haugasmägi tõdeb, et tööd tal jagub – Oskar on ju kasvueas.
“Kui hülsid jäävad väikeseks, tuleb jälle uued teha,” tähendab ta.
Hülss, millesse pannakse jalakönt, on valmistatud silikoonist, see omakorda käib laminaadist hülsi sisse. Jala fikseerib proteesi külge luku- või vaakumsüsteem. Säärt asendab moodultoru, selle küljes omakorda on süsinikkiust jalalaba.
Oskari ujumis- ja saunajalad on sarnase ehituse ja tööpõhimõttega, küll aga on materjalid veekindlad.
Poisi sportimisproteesid ehk jooksujalad on samuti süsinikkiust.
“Need on lihtsalt teise kujuga,” märgib Haugasmägi. “Vedrustus toimib vastavalt kehakaalule.”
Proteeside jalalabad tellib Haugasmägi kvaliteetse toodangu poolest tuntud firmadelt Ottobock ja Össur.
Oskar ei ole sugugi ainus laps, kellele Haugasmägi proteese on teinud. “Mul on olnud kliente alates kaheaastastest lastest,” märgib ta.
“Oskar on tubli, asjalik ja lahe poiss,” leiab Haugasmägi. “Tema kohta on mul ainult kiidusõnu.”
Oskari pere sõnul on Haugasmägi poissi väga palju aidanud ja sponseerinud.
“Eks tule ühiskonnale midagi tagasi ka anda,” põhjendab proteesimeister ise. “Kui ma näen, et abi läheb asja ette, siis miks mitte?”