/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
/nginx/o/2019/02/11/11780016t1h6b70.jpg)
Saaremaa gümnaasiumi abituriendid kogusid oma perega seotud lugusid 1944. aasta suurpõgenemise ajast, kasutades saadud teadmisi kolmapäeval Kuressaare linnuses ja Raiekivi säärel toimunud ajaloorännakul. Küsisime õpilastelt, mida nad oma vanavanemate ja vaarvanemate kohta teada said.
/nginx/o/2024/10/17/16424628t1hc87e.jpg)
Trude Marie Kreitsmann:
Mu vanavanaema põgenes mehe ja lastega Roomassaarest suure paadiga 1944. aastal Saksamaale. Vanavanaema oli sakslane ja Saksamaal oli tema pere. Sellest põgenemisest rääkis mulle vanaisa. Kuna ta ise oli sel ajal alles viieaastane, siis ta seda ise ei mäleta.
Pere otsustas põgeneda, sest ei tahtnud vene võimu alla tagasi. Nad lootsid, et saavad Saksamaal natuke vabamalt elada. Saaremaal pidasid nad talu, neil olid loomad. See talu polnud kõige suurem ega jõukam, aga piisav, et ära elada.
Kokku kuulus nende perre seitse inimest – vanemad ja viis last. Kuna kolm last olid juba piisavalt vanad, olid need kolm läinud sõtta. Üks oli Venemaal, üks Saksamaal ja üks kahjuks juba surnud.
Pärast poolt aastat Saksamaal – praegu kuulub see koht, kus nad tollal elasid, küll Poolale –, tulid nad 1945. aastal rongiga siiski Eestisse tagasi. Mu vanavanaisa tahtis koju, aga Saaremaale ta enam ei jõudnudki. Nad olid küll juba tagasi Eestis, kui ta suri.
Ma olin midagi sellest loost ka varem kuulnud, aga mitte nii täpselt. Kõige rohkem pani mind mõistma, kui hull tollane olukord oli, see, kui kuulsin ühest, samuti rongiga sõitnud noorest emast, kes pidi panema oma rongis surnud titeeas lapse kohvrisse ja tundmatus kohas maha matma. See ei ole selline lugu, mida iga päev kuuled.
/nginx/o/2024/10/17/16424638t1h74ce.jpg)
Therese Käen:
Minu vanavanaema Milvi oli 1944. aasta suurpõgenemise ajal kaheksa-aastane, seega on tema mälestused natuke hägused. Põhiline, mida ta mäletab, on hirm.
Nemad Saaremaalt lahkuda ei plaaninud, vaid põgenesid oma kodust Karuste patareisse. Ainuke, kes Saaremaalt põgenes, oli mu vanavanaema Milvi vanem vend, kes läks Rootsi. Vanavanaema pole oma venda sellest saati näinud. Kas siis olid Rootsi lähedal tormid ja meri võttis venna elu või said sakslased ta kätte ja viisid Saksamaale, ei tea – need on ainult oletused.
Mina kuulsin seda lugu, mis 1944. aastal juhtus, oma vanaema suust alles esimest korda. Muidu ei ole seda meie perekonnas väga palju räägitud.
/nginx/o/2024/10/17/16424639t1ha57a.jpg)
Reio Lõbus:
Minu vanavanavanaisa Kirill Leppik oli suurpõgenemise ajal juba viiekümnendates eluaastates. Tema tegi oma talus põllutöid ja tuli välja, et oli ka Kärla vallavanema abi. Tema põgeneda ei plaaninud. Pigem jäigi ta sellepärast, et oli nii-öelda teise poliitilise vaatega, ilmselt kommunist. Mina olen info oma vanavanavanaisa kohta praktiliselt kõik ise otsinud. Mu praegu veel elus olev vanavanaema oli kogu elu isata. Ta oli abieluväline laps, Kirill Leppik ei võtnud teda omaks, toimusid kohtuprotsessid. Meie pereajaloos sellest inimesest ei räägitud, sain tema kohta teada eelmisel aastal.
/nginx/o/2024/10/17/16424640t1h2db9.jpg)
Maarja Kivi:
Minu vanavanaema Lilli-Marie oli 1944. aastal 17-aastane. Ega ma suurt rohkem ei teagi, kui et ta käis koolis ja aitas oma ema koduses majapidamises. Ühel päeval tuli neile üks mees Haapsalust ja Lilli-Marie kuulis, et talle tullakse järele. Vennad pidid Lilli-Mariele Rootsist järele tulema, aga mu vanavanaema otsustas siiski oma pere juurde jääda, ei tahtnud ema koos lastega üksi jätta. Vanavanaema läks küll kokkulepitud kohta paati ootama, aga seda ei tulnudki. Paljud Lilli-Marie õed-vennad läksid hiljem Ameerikasse ja Kanadasse. Olen oma vanavanaema küll näinud, aga sellest loost sain ma teada alles natuke aega tagasi, koolitöö raames, kui vanaema seda mulle jutustas.