KOOLIJUHT ⟩ Ly Kallas: minus on õpetajat rohkem kui direktorit

Hiljuti tähistas Kuressaare täiskasvanute gümnaasium (KTG) oma 75 aasta juubelit. Kuid see polnud ainuke juubel. Kevadel täitus KTG direktoril Ly Kallasel 20 aastat selle kooli juhtimisest.

“Aeg on nii kiiresti läinud,” tõdeb Ly Kallas. “Kui ma sellele kohale valituks osutusin, ei mõelnud ma, et nii kauaks jään. Aga see töö on olnud nii põnev ja nüüd on kool ka sellise struktuuriga, nagu ma kakskümmend aastat tagasi unistasin, nii et praegu võib juba oma töö vilju nautida,” kõneleb ta silmade särades.

LY KALLAS

Sündinud 24. aprillil 1960 Tartus

HARIDUS

• Võnnu Keskkool 1967–1974
• Nõo Keskkool 1974–1978
• Tallinna Pedagoogiline Instituut, eesti keele ja kirjanduse eriala 1978–1982

TÖÖ

• Tallinna 10. Keskkool 1982–1983
• Kuressaare Põhikool (Kuressaare 9-klassiline Kool) 1983–2004
• Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasium 2004 ...

PERE

• abielus, kaks tütart ja neli lapselast.

Lapsepõlv Lõuna-Eestis

Olen alati arvanud, et Ly Kallas on põline saarlane. Sündinud on ta aga hoopis Tartus ja lapsepõlv möödus, nagu ta ise ütleb, Gustav Suitsu radadel Võnnus. “See väike Võnnu alevik oma kirikuga oligi mu maailmanaba ja mu lapsepõlv väga-väga helge.”

LAPSEPÕLVEKODUS: Ly koos isa, ema ja õde Kariniga 1977. aastal. Foto: Erakogu

Kui oli aeg minna 8. klassi, kolis pere Võnnust ära ja Ly läks Nõo keskkooli. Ta on lõpetanud tuntud ja tunnustatud Nõo keskkooli matemaatika eriklassi, kuhu oli tol ajal suur konkurss. “Meil oli tugev klass, 32 õpilasest 31 said ülikooli sisse. Mitte kõik ei läinud edasi õppima reaalaineid, vaid umbes pooled.”

Ly klassijuhataja oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helgi Pukk, kelle tunnid olid väga huvitavad ja inspireerivad. “Nii mu süda murduski kirjandusele,” tunnistab ta. “Aga matemaatikaklassist sain hea aluse edaspidiseks eluks, eriti tunnen seda praeguses juhiametis.” Nõos lõpetas Ly ka lastemuusikakooli.

Õpetajakutse valikut mõjutas suuresti ka Võnnu kooli klassijuhataja Laine Põder, kellega peeti kirjavahetust aastaid.

Kuigi võinuks arvata, et Ly läheb eesti filoloogiat õppima kodu lähedasse Tartu ülikooli, valis ta Tallinna pedagoogilise instituudi. “Üks mu sugulane, kes on praegugi Sakus õpetaja, manitses, et kui lähed Tartu ülikooli, ei saa sa ühiselamukohta, hakkad kodust käima, jääd üliõpilaselust ilma ja su maailm jääb ahtaks.”

Kuna Tallinna elu tundus põnev, läkski ta Tallinna.

Abiellumine saarlasega

Pärast esimest kursust oleks Ly aga äärepealt Tartusse tagasi läinud – lastearstiks õppima. Tegelikult oligi tal kooliajal kaks mõtet – kas õpetajaks või arstiks. “Tundsin, et õpingud Tallinnas ei vastanud mu ootustele, valitud eriala aineid oli vähe – üks päev nädalas oli sõjandust, üks päev soome keelt ja vene kirjandus viidi ka üle vene keelele, see oli ju venestusperioodi tippaeg. Lisaks veel ajalooline materialism ja teaduslik kommunism.”

Tartusse mineku mõttest päästis Ly üks kursusevend, kes tuli teda ehitusmalevasse kutsuma. “Tema ütles, et ära ole rumal, teisel kursusel läheb põnevamaks – ta oli meist vanem ja eelkursustel käinud – ja kui lähed Tartusse, on seal kõik needsamad punased ained.”

Ehitusmalevas sai aga Ly, kes kandis toona neiupõlvenime Areng, tuttavaks oma tulevase abikaasa, saarlase Tõnis Kallasega, kes õppis Tallinna tehnikaülikoolis (toona Tallinna polütehniline instituut) inseneriks. Ja siis polnud enam juttugi, et Ly läheb Tartusse. Paar abiellus 8. augustil 1981.

Kuna Saare KEK-ist tehnikaülikooli suunatud Tõnis Kallas lõpetas kõrgkooli abikaasast aasta hiljem, pidi naine vahepeal endale Tallinnas töö otsima. Ta meenutab, et Tallinnas polnud kerge õpetajakohta leida, kuid lõpuks sai ta tööle 10. keskkooli.

“Tegelikult olen ma õnnelik inimene, et just sinna kooli sain ja kuna praktikal olin Tallinna 21. keskkoolis, sain endale õpetajakutse vundamendi Tallinna tugevates koolides.”

Raivo Peetersi kabinetis

1983. aastal tuli aga kolida Saaremaale, sest abikaasa pidi asuma tööle Saare KEK-i.

Ly meenutab poolnaljaga, et kuigi ta abikaasa võitis kohe Ly pere südame, kutsus isa, kui Tõnis talt tütre kätt palus, Ly enda juurde ja küsis: “Kas sa, Ly, kujutad ette, et pead saarele elama minema? Saaremaa on ju nii kaugel!”

VESTLUSRINGIS: Koos KTG kolleegide Ester Kuusiku ja Mare Markusega 2006. aastal. Foto: Erakogu

Noor armunud naine ei pidanud seda aga mingiks takistuseks. Ometi oli tal Saaremaale kolimise hetkel küll vesi ahjus. “Mees oli sel ajal sõjaväelaagris, nii et pidin esialgu üksinda Saaremaale tulema.”

Õnneks oli abikaasal Ly sõnul tore pere ning ämm ja äi võtsid ta väga soojalt vastu.

Õpetajate päev 2006 koos eelmiste direktoritega. Foto: Erakogu

Noor õpetaja sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja koha Kuressaare põhikoolis, majas, kus ta praegu peab direktoriametit. Samas kabinetis, kus praegu Ly Kallas oma intervjuud annab, oli siis, 41 aastat tagasi, põhikooli direktori Raivo Peetersi töölaud. “Mäletan, et tulin siitsamast uksest esimest korda sisse väriseva südamega, sest eelmises töökohas oli küllaltki range direktor olnud.”

Raivo Peeters oli õnneks teist masti mees.

Saaremaal alustas noor pere oma elu KEK-i ühiselamus, kus sündis ka nende esimene tütar Kaia-Liisa. Sealt sai alguse ka elupõline sõprus Tõnise klassi- ja kursusekaaslaste peredega, kes samal ajal Saaremaale tagasi tulid. Põhikoolis töötamise aeg oli väga ilus. “Eesti keele ja kirjanduse õpetajal on lihtne jõuda laste südametesse, sest saad läbi kirjanduse lahata elulisi probleeme,” põhjendab ta.

Kuna õpetajate palgad olid väikesed, käis Ly – ka kogemuste saamiseks – vahepeal ajalehe Saare Nädalaleht (hiljem Saarlane) korrektoriks ja erinevates kohtades tunde andmas.

OMA KLASSIGA: Kuressaare põhikooli klassiga 2003. aastal. Foto: Erakogu

Kuressaare põhikoolis töötas Ly 22 aastat, aga ühel hetkel tundis, et on ennast ammendanud. “Tundsin, et olen tööalases arengus seisma jäänud. Kuigi ma polnud oma karjääri juhina ette kavandanud, sest olen oma hingelt õpetaja siiani, olin uuteks väljakutseteks sisemiselt valmis.

Õpetajaametist direktoriks

Põhjus, miks Ly Kallas pärast Helve Õnnise pensionile jäämist söandas kandideerida KTG direktoriks, oli selles, et juba põhikoolis töötamise ajal õpetas ta suviti Ida-Virust pärit vene rahvusest õpilastele ja päästeteenistuse töötajatele eesti keelt. Sealt edasi kutsus Kuressaare ametikool teda oma õppijatele eesti keelt ja stilistikat ning Kuressaare kolledž oma vene rühmale eesti keelt andma.

“Kogesin, et täiskasvanuid õpetada on põnev – saad rohkem keskenduda aine sisule.”

Ja kui ta siis ühel hommikul – Ly Kallas mäletab seda hetke nii täpselt – võttis lahti ajalehe Meie Maa ja luges, et täiskasvanute gümnaasium kuulutab välja direktorikonkursi, käis tas mingi klõps. “Mõtlesin, et miks ka mitte kandideerida, mul pole ju midagi kaotada – armastatud töö õpetajana on olemas.”

Kui aga 17. aprillil 2004 helistati, et ta on selle konkursi võitnud, oli see ikkagi üllatus. “Viimasesse vooru jäin ju väga tugeva kandidaadiga.”

Ly Kallase ametisse asumise ajal oli kool Rootsi tänava majas, kus asus ka Kuressaare kolledž. “Algul oli meil ainult neli klassiruumi, lõpuks laienesime kogu esimesele korrusele. Seal me lõime ka oma merendusklassi, pärast seda, kui Orissaare gümnaasium oli merehariduse andmise lõpetanud.”

Suurt inspiratsiooni oma kooli arendamiseks on Ly saanud Taanist, kus on käinud mitmeid kordi end täiendamas. “Seal ma nägin sellist täiskasvanute gümnaasiumi, nagu ma tahtsin, et ka meil oleks. Ja meil ongi nüüd selline kool. Võib-olla isegi natuke parem, kuna meil on merendus ka juures.”

Lisaks merendusosakonnale töötab KTG juures viiendat aastat rahvaülikool, mis sai alguse kooli täiendõppe osakonnast.

Vanematega Kuressaare jahisadamas 2022. Foto: Erakogu

Võitlus kooli eest

2011. aastal, kui Kuressaare põhikool suleti, sai KTG Garnisoni tänava õppehoone endale. Selles majas annab Kuressaare täiskasvanute gümnaasium haridust praegu 287 õppijale.

Ly Kallas tunnistab, et kõik, mis puudutab kooli töötajaid ja õppijaid, on olnud imeline, aga küllaltki palju sellest, mis tuleb väljastpoolt, on olnud väga raske. “Iga natukese aja tagant tõstatab keegi küsimuse, kas selline kool on ikka vajalik, süvenemata, mis tööd meie tublid õpetajad teevad.

Õnneks oskavad KTG vilistlased, hoolekogu ja paljud koostööpartnerid meie tööd hinnata ning on olnud keerulistel aegadel suureks toeks. Aga olen pidanud piltlikult öeldes pidevalt tegelema koolile kaitsemüüride ehitamisega.”

Ta tõdeb, et kooli eest seismine on muidugi osa direktori tööst, kuid võtab sellisel moel ära palju aega, mida saaks panustada sisulistesse tegevustesse õpetajate ja õpilastega. “Ma poleks kunagi aru saanud, mis tegelik elu on, kui ma poleks selle kooli direktor,” tunnistab ta.

Ka poliitikasse – Ly Kallas on Reformierakonna ja Saaremaa vallavolikogu liige – läks ta suuresti oma kooli ja haridusvaldkonna arengute pärast. Esimest korda kandideeris ta Kuressaare linnavolikokku 2005. aastal ja on erinevate volikogu koosseisude liige olnud tänaseni. Alates 2021. aastast juhib ta Saaremaa vallavolikogu haridus- ja noorsootöökomisjoni tööd.

Energiat koolijuhina vastu pidada annab siiski õpetajatöö. “Hakkasin uuesti andma eesti keele tunde ja tunnen, et kui tulen klassist, olen täis energiat. Direktoriamet pigem võtab energiat. Direktorina saan aga rohkem panustada kooli arengusse ja arendustegevus mulle meeldib.”

Jaksu ja jõudu vastupidamiseks saab Ly Kallas ka oma kolleegidelt, eriti noortelt, keda ta on kooli juhtkonda enda ümber kogunud.

jõulud 2023 tütarde peredega. Foto: Erakogu

Sarnased pereväärtused

Ly sõnul on perekonnas väga olulised sarnased pereväärtused. “Minu ja mu abikaasa vanemad on pärit suurtest traditsioonilistest eesti peredest, kus hinnati väga tööd ja lastele hariduse andmist. Samas on tähtsad ka ühised kokkusaamised.”

Ly ema on pärit Võrumaalt ja kuna vanaisa on maetud Obinitsa kalmistule, käiakse emapoolse suguvõsaga iga aasta 19. augustil Obinitsa surnuaiapühal. “See on omaette kultuurisündmus, kus käivad üle maailma koos need, kelle juured on Obinitsas.”

Abikaasa suguvõsaga saadakse igal juulikuu esimesel nädalavahetusel kokku Tõnijal, kust Tõnise ema pärit on. “Ka abikaasa suguvõsa hoiab omavahel hästi kokku.

Ooperipäevad 2024. Ly ja Tõnis. Foto: Erakogu

Meie mõlema pered on suured muusikaarmastajad ja muusika on ka üks meie ühistest huvidest Tõnisega.”

Ly rõõmustab, et ka tütarde pered on Saaremaale kolinud, saades siin oma valitud erialadel kaugtööd teha. Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanud ja hiljem kommunikatsioonijuhtimises magistrikraadi kaitsnud Kaia-Liisa on statistikaameti kommunikatsioonipartner majandusvaldkonnas.

TÜTARDEGA: Kadri ja Kaia-Liisaga 40. pulma-aastapäeval. Foto: Erakogu

Tartu ülikoolist IT-juhtimises magistrikraadi saanud noorem tütar Kadri teeb kaugtööd SEB Batikumi tootejuhtide juhina, tegeldes digitaalsete lahendustega Lätis, Leedus ja Eestis. Kaia-Liisal on kolm last: Osvald (11), Herta (8) ja Aliide (3), Kadril on poeg Albert (6).

“Lastelastega on rõõm koos olla ja nad annavad palju jõudu, töömõtted saab ikka korraks kõrvale heidetud.”

MÄNDJALA SUVILAS: Tõnis ja Ly koos lastelaste Alberti, Herta, Aliide ja Osvaldiga. Foto: Erakogu

Kogu perega ollakse kõige meelsamini koos Mändjalas suvilas, mille Tõnis ja Ly on põhiliselt ise ehitanud. “See on nagu rahuriik, lähed sinna ja töömõtted jäävad linna.” Traditsiooniks on saanud laste peredega pühapäevahommikused pannkoogisöömised, kus on hea kuulata, kuidas kellelgi nädal on läinud ja mis on uue nädala plaanid.

JAANIPÄEVAL: Elva kodus 2023 suvel. Foto: Erakogu

Hiljuti kolis Ly ka oma eakad vanemad Saaremaale. “Oleme vanemate kodus Elvas veetnud oma lastega nii jaaniajad kui ka aastavahetused. Nüüdsest see traditsioon muutub.”

Aga nagu Ly Kallas ütleb – pole tähtis, kus on kodu, kõige tähtsam on, kui pere on koos.

TEISED TEMAST

Kohtusin Lyga pea 40 aastat tagasi, mil olime noored emakeeleõpetajad Kuressaare põhikoolis. Ta oli suurepärane oma töös, õpilaste poolt armastatud, korduvalt valitud kooli aasta õpetajaks. Tema luulekavad olid paeluvad ja lapsed osalesid neis meelsasti. Meenub Artur Alliksaare loomingul põhinev “Ma olen enesele mõistatus”. Mitmed põhikooli etlejad esindasid Saaremaad vabariiklikel konkurssidel. Ly oli ettevõtlik ja haaras uutest võimalustest, mida elu pakkus. Tema eestvedamisel istusime mõnda aega hilisõhtutel ajalehe Saarlane toimetuses, tegime korrektoritööd, kaasas parandamist vajavate vihikute pakid. Olime huvitavate sündmuste ning inimeste keskel.

Märkamatult olid meist saanud lähedased sõbrannad, kes jagasid lisaks tööalastele ka isiklikke muresid ning rõõme.

Kui Lyst sai KTG juht, kutsus ta minugi kaasa ja nii oleme kaasteelised siiani. Oma kooli eest on ta ennastunustavalt seisnud, seda arendanud ja kaasajastanud. Tal on uskumatu võime asuda kohe tegutsema, lahendust otsima, võitlema, kui vaja. Alaku vestlus, millega tahes, lõpuks jõuab Ly ikka kooli teemade juurde, mis on talle hingelähedased.

Olen tõesti imetlenud, kuidas ta kõike suudab: märgata ja toetada inimesi enda ümber – peret, vanemaid, sõpru, kolleege, õpilasi. Ly on andja, unustades sageli iseenda, oma tervise. Aga teisiti ta ei oska. On olnud suur rõõm kuuluda Ly inimeste hulka.

Merike Olokolleeg ja sõbranna