TERVIS ⟩ “Ma ei virele – ma elan!” Elu vähiga

Foto: pexels.com

Ingridi* teekond on julgustav meeldetuletus, et elu võib jätkuda, olla täisväärtuslik – isegi siis, kui kõik tundub korraga kildudeks purunevat.

On 2020. aasta märts. Paljudel seostub see aeg kohe koroonakriisiga, mis maailma sisuliselt seisma pani. Saaremaa keerati lukku ja paljud seisid silmitsi sellise eluga, mida poleks osanud ettegi kujutada. Nii ka Ingrid, ent ühel hetkel leidis ta end silmitsi hoopis suurema kriisiga.

“Just siis, kui kogu ühiskond vaikis, leidsin oma vasakust rinnast tüki. Kuna minu ema oli rinnavähki põdenud, olin harjunud kontrollis käima ja teadsin, kuidas end jälgida. Aga see avastus... see tuli nagu välk selgest taevast,” meenutab Ingrid selle teekonna algust.

Kuna Ingridil oli ka varemalt avastatud rinnas healoomuline kasvaja, rahustas ta ennast, et ilmselt ei ole seegi kord tegu millegi kriitilisega. Covid muutis arstile pääsemise keeruliseks, aga tänu iseenda järjekindlusele ja oma günekoloogile pääses ta siiski mais vastuvõtule. Tehti vereproovid, ultraheli ja anti saatekiri edasistele uuringutele.

Esimese aja sai Ingrid septembriks. Selleks ajaks oli rinnas olev tükk hoogsalt ja kiiresti kasvanud. Ainus, mis pakitsustunde vastu aitas, oli kapsas ja sellest tehtud kompressid, ning need tõesti leevendasid valu. Isegi pärast septembrikuist uuringut elas Ingrid lootuses, et tegu on healoomulise kasvajaga. Siis tuli kõne uuelt arstilt, mis korralikult üles raputas.

“Ma olin erinevaid vähitüüpe uurinud, välistanud kõige hullemad ja lihtsalt lootsin, et minuga ju ikka midagi ei juhtu. Juhtus see, et mul diagnoositi kolmiknegatiivne, eriti agressiivne rinnavähk, staadiumis 2B. Tunne oli selline, nagu keegi oleks ämbritäie jääkülma vett pähe kallanud. Arst rääkis, mina kuulasin ja esimese keemia päev sai paika 15. oktoobriks,” meenutab Ingrid.

“Ma ei nutnud. Mitte et ma oleks olnud tugev, vaid ma lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. Olin meeletult vihane. Kogu maailm tundus ebaõiglane. Samas otsustasin kohe, et jätkan tööl käimist ja teen kõik selleks, et elu ei jääks seisma,” jagab Ingrid oma läbielamisi ja harjumist uue eluga.

Keemia, lõikus ja kiiritus

Alguses oli keemiaravi iganädalane, siis iga kolme nädala tagant ja nii kuni kevadeni. 2021. aasta mais tuli operatsioon, mille käigus palus Ingrid eemaldada mõlemad rinnad, aga arst soovitas kohe ka taastamist alustada. “Lasin endale esialgu ekspanderid panna, et tekitada naha alla pesad, kuhu hiljem implantaadid panna. Käisin tööl, tundsin ennast täitsa toimiva inimesena, kuniks oli vaja kiiritusele minna.”

Tallinnas ootas ees 25 järjestikust päeva kiiritusravi. Ingridil tuli endale paluda kodukontori võimalust, et nädalavahetustel Saaremaal käia ja kontrollida, et kõik ikka kenasti toimiks. Töö oli ootamatult patsiendi staatusesse sattunud Ingridi jaoks ääretult oluline, sest andis jõudu ja motivatsiooni ning võimaluse tunda end vajalikuna.

“Olin olnud lojaalne, polnud kordagi haiguslehel, lootsin mõistmist. Selle asemel sain tunda töökiusu. Lõpuks tegin otsuse, mille eest tänan end siiani – tulin töölt ära!”

Esimest korda elus pidi Ingrid end töötuna arvele võtma. Juunis keskendus ta kiiritusele, novembris läbis munasarjaoperatsiooni ja detsembris ootas ees taastav operatsioon. Geenitest näitas kõrget riski mitte ainult rinnavähi, vaid ka munasarja- ja kõhunäärmevähi osas. “Mõtlesin, et mis ma siis istun pommi otsas, lasen parem munasarjad ära võtta,” otsustas ta toona.

Uus suund: SOS Lasteküla

Oktoobris kandideeris Ingrid tööle SOS Lastekülla perevanemaks. Natuke oli tal juba aimu sellest, mida see töö tähendab, sest nii Ingridi ema kui ka tädi olid töötanud Kuressaare väikelastekodus ja hiljem peremajas. Kõik kandideerimise etapid läbis ta vaikselt, sellest kellelegi rääkimata. Samal ajal keskendus ta suuresti oma vaimsele tervisele ja enesearengule, avastades ühel hetkel, et ta ei olegi enam oma haiguse peale kuri.

“Mõistsin, miks see mulle saadetud on. Võib tunduda imelik, aga mõnikord inimesed ei saa aru, kui nad vale rada käivad. Arvavad, et on rahul ja õnnelikud, tegelikult aga mitte. Ma hakkasin järjest rohkem nägema ja tundma, kuidas mu elu hakkab ülesmäge minema,” räägib Ingrid.

Detsembris tehti talle taastav operatsioon ning olles äsja narkoosist ärganud, sai ta kõne pakkumisega asuda tööle SOS Lasteküla Juuru peremajja. Ingrid meenutab, et oli niivõrd õnnelik ja samas hirmul, et ei osanud öelda muud kui oma jah-sõna. Nii alustaski ta 2022. aasta jaanuaris täiesti uues ametis. Vahepeal käis maadlus tujukate rinnaimplantaatidega, mis keeldusid koostööst ning tuli siiski eemaldada.

Peremajas ootas Ingridit viis last, vanuses 7–17.

“Vahepeal oli neid rohkemgi – kõige pisem oli kolmene, vanim 18. See töö andis mulle sellise energia, mida ma varem polnud tundnud. Ma avastasin, kui lapsemeelne ja rõõmus ma tegelikult olen. Meie peres käiakse teatris, kinos, matkamas. Ja me räägime palju. Armastus, ausus ja koos olemine on meie igapäev. Muidugi on keeruline, kui sul on erineva tausta ja päritoluga lapsed, aga see rikastab. Elu ei ole ju alati ilus. Aga lastega, kes on palju kannatanud ja läbi elanud, aitab armastus alati,” räägib Ingrid. Tema töölapsed olid tema haigusega kursis. Nii tuligi lastele 2024. aasta märtsis öelda, et vähk on tagasi.

Elu ootamatud pöörded

Ingrid oli just reisilt naasnud, kui jäi tõbiseks ja põdes esmakordselt Covidit. Biopsia näitas, et vähk on tagasi ja on end seekord sisse seadnud kopsus. Meenusid arsti sõnad esimesest korrast: kui see tagasi tuleb, ei ole midagi teha – kui juba ravi on tehtud, siis sama ravi enam ei toimi ja midagi paremat ka välja pakkuda ei ole.

Üle ei jäänud muud, kui säilitada rahu ning hoiduda guugeldamisest: “Ei tahtnud lolle mõtteid pähe ja otsustasin, et enne arstiga kohtumist ma ei muretse. Enne veel sain uue diagnoosi. Mu keha oli loendamatutest operatsioonidest nii stressis, et lihased olid pinges ja kanged, liigesed kangestusid, lõualuu valutas, pea lõhkus hommikust õhtuni, kõrvus vilises. Arvasin, et olen otsast lõpuni vähki täis ja siia mu lugu lõpeb. Tuli aga välja, et põen fibromüalgiat. Hea uudis oli see, et õnneks mitte vähk, halb see, et ravida seda ei saa, ainult leevendada. Õnneks mu ravim toimib ja ma saan sellega täitsa elada.”

Kohtumine uue arsti, dr Elen Vettusega muutis kõike: “Mulle sai selgeks, et asi polegi nii hull ja meditsiin areneb lausa sekunditega ning kui sind võtab vastu nii toetav ja positiivse ellusuhtumisega arst, siis miks mina peaks teistsugune olema. Mina olen meditsiiniusku, teisi asju võib kõrvalt lisaks proovida, aga meditsiin on meditsiin. Isegi kui mul ei ole kõik nii hästi läinud, siis tegelikult on ju kõik hästi! MA ELAN! Ja ma mitte ei virele, vaid elan täisväärtuslikku elu! Minu kopsu sees olevast kasvajast jäi poole aasta pärast järele üks hädine niidike, mis eemaldati oktoobris ning kiiritust ei olnudki vaja.”

Ärkasin, kuulsin, nägin

Sellega aga sõralise plaanid ei lõppenud. Tänavu 26. veebruaril tuli uus šokk. “Olin Pärnus lastega koolivaheajal, kui tundsin, et midagi on väga valesti. Läksin EMO-sse. Seal avastati esmalt gripp. Ja seejärel ajukasvaja. Aju oli nii turses, et minu vasak pool ei toiminud ning keeruline oli paremal ja vasakul poolel vahet teha, tasakaalu polnud. Tehti veel mitmed uuringud, koju sain 28. veebruril ja jäin operatsiooni aega ootama, olin järjekorras. Keegi ei osanud ennustada, kui pikk see järjekord on,” räägib Ingrid. “Kuna turse oli maas ja keha toimis, otsustasin, et ma lähen ikka tööle, niimoodi kodus tiksuda ja olla ei ole minu stiil, mina pean toimetama, siis on mõtted mujal.”

Ingrid jätkas oma tavaelu, kuni tuli kõne, et 18. märtsil ootab teda ees operatsioon ning kohale palutakse tulla päev varem.

Nüüd tekkis hirm. Esimest korda elus tundis Ingrid, et sellest operatsioonist ei pruugi ta üldse ärgata või siis ärkab nii, et vasakut kehapoolt ei tunne, ei näe, ei kuule või tuleb leppida mähkmetega.

Nädalaga tegi ta ära kõik toimetused, et kui midagi juhtub, ei peaks lapsed millegi pärast muretsema. “Me räägime lastega väga palju elust. Tegime pojaga Pärnust Saaremaale sõites minu elu kokkuvõtte ja ma võin suure rõõmuga teatada, et olen oma elu elanud nii, et palju on tehtud, nähtud, kogetud... mul ei ole kurb lahkuda, sest mu hing on rahul! Muidugi on kurb, et ma ei näe kõike, aga kõike ei saagi ju näha. Ainus asi, mis teeb kurvaks, on see, et need, kes maha jäävad, neil on raske ja valus.

Aga ka selle selgitasin ma lastele ära, et tegelikult ei pea kurb olema. Mul ei ole hirmu surma ees, ent selle ees küll, kui ma ise enam adekvaatseid otsuseid ei saa teha. Opile läksin rõõmsa meelega, samas teades, et kõik võib ka täitsa pekki minna. Kui keegi ikka skalpelliga sinu “tarkvara” kallale läheb, võtab kõhedaks küll,” jagab Ingrid emotsioone, mis eelnesid kahetunnisele operatsioonile.

Nii kui Ingrid pärast operatsiooni silmad lahti tegi, oli tema kõrval anestesioloog, kes küsis ridamisi küsimusi: “Kas jäsemed liiguvad? Kas sa näed? Kas kuuled?”

Mis saab edasi? Ei tea

“Siis saabus õnne- ja tänutunne. Ma lähen õhtul magama ja tõusen hommikul sellise tänutundega, mida pole võimalik sõnadesse panna. Ma ei tea, kuidas minu lugu veel edasi läheb, kiiritus tuleb, seda ma tean, aga kuidas ta päriselt siis edasi kulgeb, on veel teadmata. Mõnikord on teadmatuse mullis ka hea olla, saad jõudu koguda,” kirjeldab Ingrid oma praeguseid emotsioone.

Kõikidest nendest läbielamistest sündinud õppetunde soovib ta nüüd jagada ka teistega: “Ma tahan öelda, et kunagi ei ole hilja alustada! Kui te ei tee seda, mida süda soovib, siis on ka paranemine raske. Uskuge, kui lased millestki lahti, alles siis saab uus tulla! Mine õpi, tee lollusi, ole lapsemeelne ja ära mõtle, mida teised arvavad. Õpi ütlema EI ja ole rohkem heas mõttes egoistlik, sest kui sul on hea, on ka sinu lähedastel hea! Ja veel – sa ei PEA mitte midagi. Võid, aga ei PEA! Enda puhul tunnen, et kõik see paha haigus on olnud tegelikult parim. Kahju, et seda nii peab teada saama, aga ju ma siis muud moodi ei oleks seda kõike mõistnud. Ma olen õnnelik ja loodan, et mind ootab ees veel vähemalt 17 kukulinnu kukutud kukkuud Pakri saarel, kõik ülejäänu on boonus!”

Ingrid rõhutab, et ükskõik milline on ilm, meeleolu ja füüsiline vorm – igasugune liikumine, kas või 100 meetrit värskes õhus, teeb enesetunde palju paremaks.

Ingrid kajastab ausalt ja avameelselt oma elu vähidiagnooside, töö, pere ja tänulikkuse vahelduvates rütmides Instagramis kasutajanime e.i.t_eriti_ilus_tudruk all.

* Nimi muudetud