Vanapaar päästis mehe vetevana jäisest haardest

NÄGI VEEL PÄRAST UNESKI: Ludmilla Püüdingut vapustas koduaiatagune õnnetusjuhtum südamepõhjani, kuid tal on kokkuvõttes hea meel, et jõest päästetud mehel eluvaim sisse jäi. Foto: Maanus Masing

Esmaspäeva hommikul aitas vanapaar Irase jõest ilmselt üsna viimasel minutil välja meesterahva, kes vastasel korral olnuks alajahtumise tõttu surmalaps.

Unimäe külas Võhma tee ääres elavad Villem ja Ludmilla Püüding olid parasjagu sättinud end Kuressaarde poereisile ja keerasid auto suurele maanteele. Mõnikümmend meetrit edasi sõitnud, märkas Villem paremal pool tee ääres Irase jões inimest. “Ta on mul taksojuht, tal jagub silmi igale poole,” kiitis proua Ludmilla oma meest. “Mina istusin paremal pool, aga ei näinud midagi. Kes see ikka kraavi vahib.”

Auto kinni pidanud, ronisid vanakesed välja ja nüüd nägi ka Ludmilla keset kraavi heledapäist peanuppu ja käsi, mis olid klammerdunud jõevees hulpivate oksaraagude külge. Villem hakkas kohe häirekeskusse helistama, kaheksakümneaastane proua sai aga jõe äärest pihku puutoki ning sirutas selle hädalisele, et ta kaldale aidata. “Ma nii kangesti kartsin, et, kurat, tirib mind veel sisse, aga tal ei olnud üldse jõudu enam,” meenutas Ludmilla.

Lisaks jõuetusele raskendas mehe päästmist asjaolu, et tema jalad olid tugevasti kinni jäänud jõepõhja katvasse savisse. Nii tugevasti, et väljasikutamisel tuli mehel üks saabas jalast.

Samal ajal nägi Villem abikutsumisega vaeva, sest häirekeskuse Pärnu töötajad ei suutnud kaardilt Unimäed leida, seetõttu läks aega ka kiirabi kohalesaatmisega. Vahepeal peatus õnnetuskohal veel teinegi auto, mille juht uuris, mis toimub. Hädaline oli üsna nõrkemise äärel, kui kiirabi saabus. 

“Kui kanderaami peale panime, siis hakkasid tal silmad juba valgeks minema,” rääkis Ludmilla.

Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonna juhataja Mihkel Laidna ütles Saarte Häälele, et meedikute hoole alla antud keskealine patsient oli tugevasti alajahtunud ja tema kehatemperatuur oli langenud juba alla 30 kraadi. “Vanapaar tegi ikka väga õige otsuse. Kui nad ei oleks meest leidnud, oleks ta surnud,” sõnas Laidna.

Alkoholijoovet päästetul ei tuvastatud, küll on tal Laidna sõnul olnud varem terviseprobleeme. Patsient lasti pärast kolmepäevast haiglaravi koju.

Mis mehega täpsemalt juhtus, on ebaselge. Tema jõkkesattumise kohta ei osanud midagi öelda ei doktor Laidna ega ka proua Ludmilla. Viimane kahtlustas, et äkki sai mees löögi autolt, mille tagajärjel ta vette paiskus. Nimelt oli mehe kulm lõhki ja jõest väljatirimise ajal oli ta osutanud oma kaelale. Teise võimalusena oletas Ludmilla kukkumist jalgrattaga. Sõiduriist võib tema arvates olla jõepõhjas ja tuleb ehk siis, kui vesi alaneb, päevavalgele.

Igal juhul oli tegu sündmusega, mis vanaprouat tugevasti vapustas. Ta meenutas, et käed värisesid pärast veel tükk aega ja järgmisel öösel nägi ta sama asja uneski. “Aga see oli ikka üks õnneasi küll,” tõdes Ludmilla. Esiteks, et nad juhtusid õnnetut üldse märkama, ja teiseks, et neil oli just seekord autos kodune raadiotelefon, mille nad tahtsid kontrollimiseks telefonifirmasse viia. Mõlemal on olemas ka mobiiltelefonid, kuid neid ei kanna nad enamasti kunagi kaasas.