Saaremaa muuseum valmistab ette kaalukat rahvusvahelist ajalookonverentsi ja näitust, mis võtab kokku Salme laevamatuste enam kui kümne aasta pikkuse uurimistöö.
Salme viikingilaeva leiud tuuakse rahvusvahelise publiku ette
Praeguste plaanide järgi toimub ettevalmistatav konverents koostöös Uppsala ülikooliga 2021. aasta suve alguses. Konverentsi raames avatakse ka näitus, mida on lisaks Saaremaale kavas viia ka mujale Eestisse ja teistesse Euroopa riikidesse.
Esimese konkreetsema sammuna kohtusid Saaremaa muuseumi programmijuht Taniel Vares, peavarahoidja Priit Kivi ja arheoloog Garel Püüa läinud nädalal Salme leidude uurija arheoloog Jüri Peetsiga, kellega peeti nõu, mida näituse kavandamisel tuleks arvesse võtta. Põhjalik ettevalmistustöö on oluline, kuna kahest laevamatusest päevavalgele tulnud aines on rikkalik – ligemale 2200 leidu.
Vares nentis, et näituseplaanid on ambitsioonikad, kuid nende elluviimine sõltub paljuski rahastamisvõimalustest. Lisaks tuleb arvestada sellega, et näitus on plaanis panna rändama ehk see peab olema piisavalt kompaktne ja transporditav.
Kindlasti saab väljapanekus olema läbilõige nii ehetest, relvadest kui ka olmeesemetest, mida illustreerivad elektroonilised lahendused. Kaalumisel on ka Salme laeva koopia valmistamine, mis võiks edaspidi ilustada muuseumihoovi.
Teaduskonverentsi teemad ei jää Priit Kivi sõnul kindlasti ainult arheoloogiakeskseks. Salme leiud võimaldavad kõneleda ka muistsest merendusest, laevade arengust, luustike uurimine on antropoloogide valdkond ja täiesti omaette tahk viikingiajastu avamisel.
Tänaseks süstematiseeritud ja konserveeritud Salme leidude näol saab Saaremaa muuseum oma viikingiaja kogudesse tõhusat lisa. Kivi märkis, et nendega enam tööd teha pole vaja ja need on valmis eksponeerimiseks. Küll nentis ta, et Salme materjal sai meie muuseumile isegi pisut juhuslikult. Nimelt ei teadnud aastal 2008, kui Salmel esimesed luud välja tulid, veel keegi, mille või kui suure asjaga tegu on. Kuna väljakaevamistel töökäsi nappis, kutsus leiupaigal tegutsenud Jüri Peets kohaliku muuseumi rahvast appi.
“Toona oli nii, et kui arheoloog alustas kaevamistöid, pidi ta võtma mõnelt muuseumilt n-ö peanumbri, mille järgi leidusid hiljem arvele võtta,” meenutas Kivi. Nüüd ongi nii, et esemeline materjal on arvel Saaremaa muuseumis, luustikud jäävad aga hoiustamisele ajaloomuuseumis, kuna nende jaoks on tarvis spetsiifilisi säilitustingimusi, mida Saaremaal ei ole.