SAAME TUTTAVAKS: Väljaõppinud elektrikuid vajatakse kõikjal

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Elu ilma elektrita ei kujuta meist vist keegi ette. Oskajaid elektrikuid vajatakse kõikjal – ettevõtetes, majandites, taludes, koolides ja kodudes. Täna saame tuttavaks kolme  kogenud spetsialistiga, kes oma igapäevatööd Saaremaal teevad, aga on oskustöölistena näidanud oma meisterlikkust mujalgi.

Töö, mis köidab, võimaldades tutvuda kodusaarega

Renoveeritav Orissaare lasteaed muutub iga päevaga kenamaks. Selles on oma osa ka elektrikutel. VALDO SAAR, kel on oma firma OÜ Bestandem, on üks neist, kes vanale hoonele uuenduskuuri teevad.

PISTIK SEINA: Veel viimane kruvi ja pistik on kinnitatud. Valdo Saare kaasabil on üks ruum taas valmis saamas. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Alustasime eelmise aasta augustis ja etappidena oleme jätkanud. Põhitöö on pistikupesade ja valgustite paigaldamine. Tehniliselt see keerukas objekt ei ole – natuke ventilatsiooni ja mõningad küttelahendused. Arvatavasti jagub siin tegemist jaanipäevani,” juhatab Valdo Saar meie jutuajamise sisse.

Tema sõnul on Orissaares kõik tööd sujuvalt kulgenud. Takistusi pole ette tulnud. Kaablid ja muu vajaliku on Bestandem ise varunud.

Elektrikuameti on Valdo omandanud iseõppimise teel. Oma esimese objektina nimetab ta Rüütli spaad. 

“Seal sain oma ristsed signalisatsioonisüsteemidega. Rüütlis töötasin kuus-seitse aastat. Sealt liikusin edasi turvafirmasse projektijuhiks ja järgnes müügimehe töö. Tegelesin elektrimaterjali müügiga,” räägib ta. “Pärast seda olin taas elektrikuna tööl ja siis otsustasin korraks aja maha võtta ja kodus puhata. Vähem kui kuu aja jooksul sain elektrifirmadelt kolm pakkumist. Mõtlesin siis, et kui juba nii palju pakkumisi tehakse, võiksin ehk ise proovida, ja nii on läinud,” võtab Valdo kokku, kuidas ta oma firmani jõudis. Lisab, et müügimehena töötades tuli tal elektrikutele tihti ka nõu anda, kuidas üht või teist seadet kasutada, kuidas ühendada jne.

“Nägin võimalusi, et võiksin oma teadmisi ja kogemusi teisiti kasutada, mitte neid laua taga jagades. Nüüd teen ise praktilist tööd, samal ajal õpin pidevalt midagi juurde,” räägib Valdo. “Standardite tõlgendamine polegi nii lihtne. Tihtipeale on ühes standardis viide järgmisele standardile. See pole ajaleheartikli lugemine. Mu töölaual on vist 20 raamatut, mis on aktiivses kasutuses. Loen neid siis, kui probleemsed kohad ilmnevad.”

Ümbertegemised ja tegematajätmised lähevad Valdo Saare sõnul pärast väga kulukaks, sestap peab täpselt eeskirju ja projekti järgima.

Elektrimeestel Saaremaal ja Muhus tööpuudust karta pole. Praegugi tegutseb Valdo mitmel objektil, ees terendavad uued tööd.

Töö pakub avastamisrõõmu

Elektrikuamet on LEO ORBIL võimaldanud avastada Kuressaare linnuse salakäike, käia Ruhnu saarel, Hiiumaal, töötada rebaste ja naaritsate keskel karusloomafarmis. “Mis seal salata, eksklusiivsed objektid ikka kuidagi mõjuvad,” tähendab Leo.

LINNUSEMÜÜRIDE VAHEL: Kuressaare linnuses võeti sellel aastal ette suuremahulised tööd. Elektrik Leo Orb annab neis oma osa. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Esmaspäeva ennelõunal oli Leo Orb Kuressaare linnuses hooldetöid tegemas. Elektrikilp, mille juures ta parasjagu tegutseb, ongi tema paigaldatud.

Elektrik oli ka Leo isa, kes aastaid töötas suurmajandi energeetikuna. Vahest on Leogi särtsupisiku kodust külge saanud? “Täitsa võimalik, et nii oli,” nõustub Tallinna 6. kutsekeskkoolis elektrikuks õppinud mees.

Kutsetunnistuse sai Leo kätte 1984. aastal. Kooli lõpetamise järel tuli tal kohe soldativorm selga tõmmata. Kui ta kahe aasta pärast Saaremaale tagasi tuli, pakkus energeetikust isa pojale elektrikutööd Mullutu karusloomafarmis.

“Olin Mullutus kuni karusloomafarmi “võiduka” lõpuni. Pärast seda sain kohe tööd Kureltos. Seal olen siiani. Töö on vaheldusrikas. Teeme praktiliselt kõiki elektritöid,” märgib Leo.

Teeme praktiliselt kõiki elektritöid.

Vahel juhtub, et mõnes kohas lööb korgid pidevalt välja ja pistikud sulavad. Leo sõnul tuleb niisuguseid ohtlikke olukordi tõepoolest ette. “Selline asi võib tekkida amortiseerunud süsteemides, kus ühendused väsivad ja koormused kasvavad. Inimesed soetavad kodutehnikat ju pidevalt juurde. Elektriku ülesanne on viga üles leida ja asi korda teha,” toonitab Leo.

Leo Orbi sõnul on mõnikord üsna keeruline kogu probleemistik läbi hammustada. “Sa pead inimese tähelepanelikult ära kuulama ja seejärel asjad üle vaatama. Inimese jutu ja oma visiooni vahele võid tõmmata paralleele. Ainult nii saad lõpuks veale jälile. Kui oled objektil käinud ja sealt lahkunud midagi tegemata ning kui siis midagi juhtub, jääd sa ikkagi süüdi, sest olid viimane, kellele olukorda kurdeti, sina ei võtnud aga vea parandamiseks midagi ette,” kirjeldab Leo.

Väimela tehnikum andis hea hariduse

Pärast Kaali 8-klassilise kooli lõpetamist valis tehnikahuviline saarlane SIIM POST eriala omandamiseks Väimela tehnikumi Võrumaal. “Elektriasjandus mind huvitas ja Väimelas oli võimalus õppida tehnik-elektrikuks,” räägib enam kui 40 aastat sel erialal töötanud Post.

PROJEKTIKOHASELT: Tihti peab projektidega tegelev Siim Post ka ise objektidel käima. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Täpsemalt öeldes sai Väimelas omandada teadmisi ja oskusi põllumajanduse elektrifitseerimisest. Õpingud kestsid kolm aastat ja kümme kuud. Tehnikumi lõpetamise järel suunati Siim kodumajandisse, Kõljala sovhoosi tööle.

“Kõljalas sain tööl olla vaid paar kuud, siis tuli minna vene kroonusse. Kui armeeteenistusest vabanesin ja tagasi koju tulin, oli Kõljala sovhoosist saanud Pihtla kolhoos. Mulle pakuti kätteõpitud elektrikuametit,” vaatab Siim ajas tagasi.

Tüdimust pole tekkinud. Pidevalt on vaja juurde õppida.

Kolhoosnik sai Siim olla vaid seitse-kaheksa kuud. Nüüdne Elektrotherm OÜ projekteerija ütleb, et tookord kutsuti teda Harju KEK-i elektritöid tegema.

“Pakuti paremat palka ja töö tegemiseks huvitavamaid võimalusi. Objekte oli üle Saaremaa ja ka Mandri-Eestis. Vähe sellest, käisime uusehitustel Karjalas ja Venemaalgi,” meenutab ta.

Harju KEK-is oli saarlastest kaks neljaliikmelist elektrike brigaadi, üksvahe koguni kolm üksust. Objekte oli igasuguseid – kortermajad, ühepereelamud, laudad, kuivatid ja töökojad. Tänu sellele, et Harju KEK-is valmistati nii kaableid kui ka muid elektrifitseerimisel vajalikke vidinaid, töömehed millestki puudust ei tundnud.

Omamoodi põnev oli Harju KEK-i saarlastest elektrimeeste brigaadil Karjalas. “Lootsime seal ka soome keelt kuulda, aga soomlastega me ei kohtunud. Sealse sovhoosi direktori asetäitja oli küll soomlane või karjalane, aga tema valdas ainult vene keelt. Kohanimed olid endisaegsed. Meie olime Miinalas,” räägib Post.

Eelmise sajandi viimase kümnendi alguses asutasid Harju KEK-i leival olnud saarlased aktsiaseltsi Elektrotherm, millest nüüd on saanud osaühing. Siim Post on firma n-ö raudvara. Kui tarvis, võtab ta kätte kruvikeeraja või mõne muu tööriista, et paigaldada uut lülitit, pistikupesa või teha teisi vajalikke töid. Põhitööks on tal ikkagi elektrilised mõõtmised ja projektidega tegelemine.

Üks suuremaid objekte, millel Siim Post silma peal hoiab, on Pargi lasteaed Kuressaares.

Sageli tuleb elektrimehel olla ka konsultandi rollis. Inimesed küsivad elektriseadmete, kaablite ja muude elektrisse puutuvate asjade kohta.

“Tüdimust pole tekkinud. Pidevalt on vaja juurde õppida. Pead teadma arvuti tarkvara.  Oleme töötanud ka Norras ja Rootsis,” annab Siim Post teada.