Aasta õppija Marja Paju julgustab saatusekaaslasi kodust välja tulema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saare maakonna tänavuse aasta õppija tiitli pälvinud massöör Marja Paju (fotol) avas kevadel Lümanda vallamaja ruumes oma massaažikabineti. Nägemispuudega massöör kiidab vallavalitsust, kes andis talle kabineti tarvis ruumi 0-rendiga ning perearsti, kellega on nii lühikese ajaga kujunenud välja väga hea koostöö.
Klientide puuduse üle Marja ei nurise. „Mul pole siin ju konkurenti ning eks maalt on raske ka linna massaaži minna,“ märgib ta. Maainimeste peamised tervisehädad on tema sõnul tulnud stressist ja ränkraskest tööst – olgu siis kolhoosiaegsest või tänapäevasest Soomes ehitamas käimisest.
„Tuleb inimene ja ütleb, et tal on kael kange, laua peal selgub aga, et vigasid on palju enam,“ räägib Marja, kes peab tema juures abi saamas käinute kohta nn kliendikaarte – et ikka järgmine kord ka mäletaks, mis seisus inimene oli ja mida talle tehtud sai.
Ääretult positiivse ellusuhtumisega Marjast sai massöör läbi juhuse tahte. Negatiivsed sündmused, mis naist mõni aasta tagasi jälitasid (abikaasa surm, pärast puusaoperatsiooni sootuks halvenenud nägemine), lõppesid ametliku puude konstateerimisega.
„Hakkasin saama pensioni, igakuist kindlat sissetulekut ning mulle tundus, et ma ei peagi enam midagi tegema,“ meenutab ta nüüd oma päris koduseinte vahele jäämise lugu. „Kui poleks olnud toredaid inimesi minu ümber, kes teab, võib-olla polekski kõik nii läinud,“ lisab ta.
Uuesti „inimeste sekka“ sattus ta käsitöökursuse kaudu, mis õpetas vitspunutisi tegema. Edasi korraldati puuetega inimestele massaažikursus Martin Ilvese massaažikoolis, kuhu ta edasi läks.
Just samm-sammult edasiminekud on olnud need, mis on andnud Marjale tänase töö ja leiva ning rahulolu. „Kõik läks kuidagi järjepidevalt, mida tahtsin, seda ka sain,“ ütleb ta nüüd.
Marja on lõpetanud ridamisi kursusi, igaühe kohta on tunnistus kenasti mapi vahel: rootsi massaaž, meemassaaž, lümfimassaaž, tai massaaž, aroomiteraapia massaaž, kupumassaaž, tselluliidimassaaž…
„Kursuste materjali õppisin diktofoniga ning paberil olevat materjali luges tütar mulle ette,“ meenutab tubli naine, kes on saavutatuga rahul. „Teen seda, mis mulle meeldib, ja nii nagu mulle meeldib,“ märgib ta rõõmsalt ning lisab, et juurde tahaks ta õppida inimese füsioloogiat, et oma tööd veel paremini teha.
Marjal on kaks last: 11-aastane tütar Sandra ja Tartus psühholoogiametit pidav 28-aastane Rene. Poja peres on kasvamas ka kolmene Ekke ning kahene Emma. Nendega saab vanaema Marja siis koos olla, kui Tartus tohtrite manu ja haiglas vaja käia. Silmaoperatsioonid on andnud talle tagasi niipalju, et prille enam kandma ei pea. Kuigi lugeda Marja ei näe.
Teistele saatusekaaslastele ütleb Marja: „Tulge kodust välja! Olin ise kodus toanurgas hiirekene ja tean, et tuleb teha seda, mis sulle natukenegi meeldib. Tänapäeval on võimalusi süle ja seljaga, ole ainult mees neid ära kasutama.“
Marja usub, et inimene tõmbab mõttega endale nii head kui halba ligi. „Kui oled ise positiivne, ootavad sind ees ka head asjad. Kui aga mõtled, et ah, mis mina, mul selline ja selline puue ja kes mind ikka tahab, mandudki lõpuks ära,“ teab ta.