Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/11999521t1h73a1.jpg)
Tänase loo võiks pealkirjastada ka HIIDLASE MENTALITEET, aga see oleks kitsas; veel võiks pealkirjaks olla MILLISED INIMESED ME OLEME? Mis meid erutab ja mis jätab külmaks? (Minuga juhtub ikka nii, et kui ma ei oska mingile loole, luuletusele või raamatule pealkirja panna, siis ei oska ma seda kohe üldse, aga kui oskan, siis tuleb neid lausa robinal...)
Täiuslik, kuid liiga sisuavav pealkiri oleks ka MEIE HUVID KODUSAARSEL INTERNETILEHEKÜLJEL; aga seegi oleks valevõitu, sest internetis surfab teisigi peale hiidlaste ja paljud neist külastavad ka lehekülje hiiumaa.ee uudisteportaali. Mina suurem asi netis-käija ja kommenteerija pole, aga üle tüki aja meie leheküljele juhtudes sattusin tõeliselt hämmingusse. Nii tõeliselt, et tõttan oma hämmingut teiega jagama.
Võtsin kõigepealt ette kõik uudised. Sealt viimaste kuude enimloetud artiklid. Seejärel kommentaarid. Tulemus jahmatas: kõige enam on inimestele korda läinud õpetaja äkksurm – 3623 korda loetud, kuid vaid 15 korral kommenteeritud. Need on kaastundeavaldused lähedastele. Ülejäänud 3608 (!) korral on artiklit avatud ilmselt selgest uudishimust. Et mis juhtus ja kuidas juhtus...
Teisel kohal on loetavuse poolest artikkel pealkirjaga „Sulges äride uksed kärata”. Seda on loetud 2147 korral, ent kommentaaride osas ületab see kõiki artikleid kõigil aegadel ligi kümme korda – viinapoe uste sulgemine erutas inimesi ja nad kirjutasid ajavahemikus 16.–30. oktoober lausa 139 kommentaari.
Ülejäänud nn enimloetud lugusid on avatud alla tuhande korra: laevade lisareisid on inimesi huvitanud 947 korral; see, et meie küünetehnik sai meistriks, 698-l (vahest intrigeeris osa neist sõna küünetehnik – et mis amet see veel on); väga huvitab inimesi ka teiste – sedapuhku siis siseministeeriumi – varaline seis – selle vastu, et ministeerium müüb Hiiumaal kolme kinnistut, tundis huvi 799 inimest.
Kommentaaridega on teisel e auhinnalisel kohal politseiülem Tarmo Tederi lahkumine – kogunisti 34 kommi. (vrdl viinapoe sulgemise ja õpetaja surmaga: vastavalt siis I ja III koht – 139 ja 15 kommi).
Üle 10 kommentaari (12) on teeninud laevapiletite hinnad; teine artikkel samal teemal aga 9. Linna prügimajandus, kormoranide arvukuse vähendamine ja rändpoe-probleem aga klahve klõbistama ei intrigeeri – kaks esimest teemat pälvis lugejate tähelepanu 7-l, kolmas 5 korral.
Miks ma seda statistikat tegema hakkasin?
Ausalt vastates – kogemata. Läksin lihtsalt leheküljele ja unustasin enda sinna hulkuma.
Aga järeldus, millele tulin, oli üsna õõvastav.
MEIE SAARE, ERITI AGA KÄRDLA INIMESI HUVITAB IKKA KÕIGE ENAM KÄRAKAS. Hakka või arvama, et linnakese nimi polegi rootsi päritolu, vaid tulnud sõnast kärakas.
Mis aga viinapoe käratult sulgemisse puutub, siis ega see ikka niiväga käratult käinudki: kui ikka alkoholiga kauplemise luba võeti ära juba juunikuus, pood pandi aga kinni alles oktoobris, siis näitab see ainult üht – poeomanik ei allunud seadustele ja jätkas viinamüüki ja kõrtsipidamist veel neli kuud ilma loata. Kohus pidi olema 29. oktoobril. Mitte kusagilt pole aga lugeda, kuidas kohtus läks – kommentaarid lõpevadki selle lugejaküsimusega 30. oktoobril.
Kärdla linna kodanikud aga ei paista sellest Ararati-nimelise poe kinni olemisest ning paari baari kinnipanemisest vähem jooma ega muidu kannatama või enam või vähem kurja tegema hakanud. Elu läheb omasoodu – kes tahab viina või õlut, saab selle ka mujalt kätte. Ja joob ka mujal.
Kurvaks aga teeb see, et need sajad internetikommentaatorid ei kirjuta sõnagi sekka meid kõiki tõeliselt puudutavates küsimustes. Linna arengukava, linna üldplaneering, volikogu ja linnavalitsuse istungitel räägitu, nende otsused, spaade ehitamine, teede rajamine, tänavate olukord, kanalisatsioon, puude mahavõtmine, uue Keskväljaku projekt... Isegi uue poe tekkimist tervitas või taunis vaid alla kümne inimese.
„Küll tahaks teada, kuhu on varjunud meie eluaktiivsus ja miks ei kasuta me oma õigust arvamusi avaldada sel suurel sõnavabaduse ajal?!” karjataksin ma.