Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
On teisipäev, 27. november. Kell hakkab saama pool kümme hommikul. Just lahkus minu minister. Mitte iga ministri kohta ei ütle ma “minu minister” – mõni kultuuriminister lihtsalt pole olnud minu minister.
Aga Laine Jänes on. Oma liigagi tihedas Hiiumaa-programmis leidis ta minu, vana kohtumaja, kooliteatri ja “Ave vita!” jaoks aega veidi üle poole tunni: seda oli täpselt nii palju või vähe, et põgusalt tuttavaks saada ja kõike väärtuslikku, mis majas leidub, just nii palju näidata ja tutvustada, et tal tekiks soov tagasi tulla.
Ennast ja oma käitumist ju ei näe, aga esimene apsakas, mille tegin, oli kindlasti vahejuhtum kommikarbiga: võtsin selle vööruses süüdimatult vastu – ei tere, ei head-aega – ja panin säuhti kööki, ise öeldes, et „ega te seda nagunii praegu ei taha...”
- - - - -
Seltskond, mille kohta öeldakse “ja temaga kaasas olevad isikud”, oli ka paraja-arvuline: ministri nõunik Kristjan Karis, meie maavanem Hannes Maasel, ja meie maakonna kultuurinõunik Ermo Mäeots.
Ma tahaksin rääkida oma ministrist – kuidas ta oli, astus, käis, vaatas ja eriti kunsti vastu huvi tundis, tema vahetust suhtlemisest – pikalt ja laialt, aga ei pea seda paslikuks. Inimese kiitmine superlatiividega kõlab alati õõnsalt, halvemal juhul pugejalikult või... nagu tahaks midagi (näit raha) saada.
Niipalju võin aga öelda, et selle lühikese kohtumise jooksul läksime mingi enesestmõistetavusega väga sujuvalt sina peale.
Laine Jänese süvenemisvõime tekitas aga lausa hirmu: asjalikke asjasse puutuvaid küsimusi sadas pea iga asja puhul, nii et pidin talle korduvalt meelde tuletama, et ta peab juba kell 9 kultuurimajas olema.
Naljatasime, et sügis saartel soosib tormi ja ilmselt ei saa minu minister õhtul Hiiumaalt minema ning meil tekib piisavalt aega, et süvenenumalt suhelda, rääkida veel rohkem kunstist, aga jõuda ka kirjanduse ja vahest ka muusikani.
Tahan veel vaid lisada, et Laine Jänes on väga kergelt haakuv, tabab vihjeid lennult ja – mis peamine – saab naljast aru. Sama ka nõunik Kristjani kohta. Lahkumisel palusin tal meie kultuuriministrit väga hoida, mille peale nad Lainega ühiselt naersid, et sama peaks minuga tegema, ning me lahkusime lõbusaina, teemaks see, et minister jääkski Hiiu saarele ja et kui me oleksime koos, siis oleks üks hoidmine... Kokkuhoid missugune!
- - - - -
Kui teie seda loete, on Laine Jänes aga ilmselt siiski juba turvaliselt mandril tagasi.
Minul on aga tükk aega, millest mõelda ja mille paistel end soojendada sel koledal pimedal kaamoseajal...