Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/11999835t1h02ea.jpg)
Mul igal aastal sügisel on hirm, et äkki on meil jälle mustad
jõulud...
Nii kirjutasin ma täpselt 20 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik polnud veel taaskehtestunud ja jõulud olid juba enam-vähem lubatud. Tookord oli see hirm kahemõtteline. Et tuleb midagi vahele ja keelatakse jälle ära.
Nüüdseks on jõulud juba täiesti harjumuspärane püha. Nagu oma riikki on lihtsalt olemas. Ei mõtle me ju iga issanda päev, mis riigis elame.
Aga jõuludega on pisut teine lugu: need on üks kord igal aastal. Kindlal kuupäeval: jõululaupäev, I püha, II püha... Jõululaupäevast nädal vana-aastaõhtusse.., uusaasta... jne.
Aga üks kindel asi on meie vöötmes elavatel inimestel veel jõuludega igavesti seotud – me ootame lund. Vahest on praegustel lastel see lumeigatsus väiksem, sest nende eluajal on lumeta talved olnud üsna sagedased. Kuid minuealistele (65 ja vanemad) on see lume-värk ilmselt sisse programmeeritud: ei mäleta lapsepõlvest, et aastavahetusel poleks lund maas olnud. Ja siis veel need lume-kelgu-suusalaulud ja lumehelbekeste tantsud lasteaiapäevilt (mis sest, et nääride nime all!) – eks see kõik ole tekitanud lumesõltuvuse kogu eluks.
Aga nüüd... see pidev hämarus... Elad nagu mingi poolpaokil kaane all...
Valgust tahaks. Valgust!
Aga valgus on kusagil ära. Tal on mujal tegemist.
Nii võtkemgi appi küünlad ja leevendagem oma valgusnälga, sest elektrilülitile vajutamisel pole iialgi seda tunnetuslikku väärtust, mis on tikutõmbamisel (eitagem siinkohal isegi välgumihklit!): tiku särinal süttimisel, väävli ja puidu lõhnal, väikese leegi tekkimisel ja selle hetkelisel ühinemisel küünlatahiga, et tekitada veidi kauem kestev võbelev valgus – elus tuli.
Aastavahetuse ja jõuludega seoses tuleb meelde veel midagi, mida tahaksin teiega jagada. See on tunne.
Ei-ei! Mitte jõulutunne! See on see tunne, mis tekib ka südasuvel lõkkesse vaadates: sa mõtled nagu kõigile ja mitte kellelegi; sa nagu andestad ja saad andeks; sa nagu mõistad kõiki ja kõik nagu mõistaksid sind; tahad olla hea...
Ja siis saabub äkki tunnetus: kõik ongi nii!
KÕIK ONGI HEA.