/nginx/o/2019/04/28/12001728t1h3396.jpg)
Saarlane igas sadamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, kui palju saarlasi punavõimude eest Läände põgenes, täpselt ei teata. Koguteoses Saaremaa II on kirja pandud oletuslikud arvud ning leitakse, et tõele kõige lähemal võiks olla number 6000–6500.
Kindlasti tuleb märkida, et aastail 1939–1941 lahkus Saaremaalt üle 500 sakslase, kes ühelt poolt andsid siin elades tooni kohalikus elus ning teisalt on hiljem, Eesti Vabariigi taastamise järel, võtnud nõuks kodusaarega sidet pidada (või on seda teinud siis nende järeltulijad). Nii on praegugi Saaremaal tuntud nimi 1926. aastal Kuressaares sündinud Wolf-gang von Szeliga-Mierzeyewski (Arensburger Wochenblatti väljaandja), tihedad sidemed saarega on taastanud Saaremaa Rüütelkond, mille esimees on Dieter von Toll ja auesimees Odert von Poll.
Paljud saarlased on endale välismaal elades teinud ka nime. Saaremaa II toob välja ka väite, et peaaegu igas Ameerika ülikoolis on eestlasest professor ning üsna tihti on see professor ise või üks tema vanematest pärit Saaremaalt.
Rahvusvahelises ulatuses on kindlasti tuntuimad välissaarlased teatrimees Aario Alfred Marist, keeleteadlased Johannes Aavik ja Paul F. Saagpakk, kunstnikud Osvald Timmas ja Eerik Haamer, etnoloog Gustav Ränk ja kirjanik August Mälk.
Eesti pagulaspoliitika sünni juures seisis mitu suurt saar-lasest õigusteadlast – Otto Pukk (1900 Kihelkonna vald – 1951 Stockholm), Timotheus Grünthal (1893 Hellamaa vald – 1955 Lidingö), Nikolai Kaasik (1900 Kuressaare – 1950 Stockholm). Kaasikul ja Pukil olid suured teened ka paljude eestlaste pääsemisel pagulusse – 18. Septembril 1944 saavutasid nad Saksa okupatsioonivõimudelt Saaremaal tsiviilelanike evakueerimise loa. Nii pääses Saksamaale ka ajaloolane, endine haridus- ja sotsiaalminister Nikolai Kann (1873 Muhu – 1948 Geislingen). Diplomaatidest on tuntuim kauaaegne Eesti Vabariigi konsul Kanadas Johannes Ernst Markus (1884 Kaarma vald – 1969 Toronto).
Saarlaste tugev identiteet on pannud aga saarelt (saartelt) läinuid kokku hoidma ning ühinema – olgu siis mis tahes paigas maailmas. Kui vaadata tänast päeva, siis on saarlaste seltsid olemas nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus (kuulda pole olnud näiteks raplakate või pärnakate sarnaseid kooslusi), samuti ka raja taga. Üks aktiivsemaid saarlaste seltse on olnud Kanada saarlaste selts, kuid tegutsevad saarlaste ühendused on ka Rootsis, USA-s ja mujalgi.
Pärast teist ilmasõda koondas ja jagas eestlaste (ja ka saar-laste) kohta informatsiooni Stockholmis välja antud ajaleht Eesti Teataja. Lehest võib leida sugulaste-sõprade otsimisteateid, surmakuulutusi, töö- ja korteripakkumisi. 1945. aasta sügisel avaldati päris palju õnnitlusi Rootsi saabumise esimese aastapäeva puhul. Näiteks: “Tervitan aastapäeval seda politseid, kellega tutvusin p/l “Mannil”. On mälestus Teie soojast tekist.
Tütarlaps.”; Õnnitleme aastapäeval, 24. sept., purjelaev “Enge” kaptenit hra Saul’i. Teie teened on unustamatud päästes kodumaalasi kangelaslikult. Palun kõiki kaassõitjaid meelde tuletada, mida otsustasime laeval. Kaassõitjad Põld ja Aaslepp perekonnaga. Riksten, Tullinge.”; “P/l “Enge” juht tervitab aastapäeva puhul kaassõitjaid, soovib kõigile parimat ja kindlat meelt jõudmiseni vaba Eestisse. Aadress: Torekällgatan 11, II, c/o Lossmann, Södertälje. R. Saul.”