T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuressaare linnasaras muutus sabatähest püksisäärte kujuliseks

Kalle Kesküla
Kuressaare linnasaras muutus sabatähest püksisäärte kujuliseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Saarte Hääl

Maikuu alguses, mil Kuressaare 446. sünnipäeva tähistas, kirjutas ajaloouurija Kalle Kesküla linna sünni eelloost, täpsemalt aga sellest, kuidas taanlaste innukas huvi Saaremaa vastu lõi eeldused linna tekkeks. Nagu teada, sai Kuressaare linnaõigused taanlaste tulekuga Liivi sõja ajal, kui hertsog Magnus 1563. aasta 8. mail vastava dokumendi allkirjastas. Selle koha peal tookord (vt 9. mai Oma Saart) lugu ka katkes. Tänane lugu pajatab Kuressaare edasisest arengust.

1563. aastal sündinud linna tähtsaim tuluallikas oli sadam – pool tollimaksu (ladina k portorium) läks linnakassasse. Välja viidi põhiliselt rukist, aga ka otra ja loomaliha. Saaremaa vili läks eeskätt Rotterdami, mis oli enamiku siiasõitvate kaubalaevade kodusadamaks. Sisse toodi soola, aga ka rauda, veini jm.



“Suitsuraha” kehtestamine


1585. aastal kehtestas Taani kuningas linnakodanike kinnisvaramaksu (Rauchgeld, nn suitsuraha). Matthias Budde (oli asehalduriks aastail 1584–1589) ja Johann Schwabe (1589–1594) kogusid seda 1000 taalrit aastas. Claus Maltesen Sehested alustas 1500-ga, kuid 1597. aastal (kui Saaremaal käis noor kuningas Christian IV) tõsteti maksumäär 3500 taalrini aastas.



Kalmari sõja ajal (1611–1613) ja pärast sõda kinnisvaramaksu ei nõutud, aga alates 1619. aastast pidi linn kuningale jälle 1500 taalrit maksma.


Kalmari sõja ajal Saaremaale tunginud Rootsi väed hävitasid suure osa noorest linnast, röövisid Püha-Suuremõisa loomi ja viljatagavara, panid mõisahooned põlema ning viisid lahkudes Püha maantee (toona ainus Ida-Saaremaale viiv tee) äärest Läänemaale kaasa ka talupoegi koos perede ja vallasvaraga.



Räsitud linn saab maad juurde


Asehaldur Frederik Rantzau küsis räsitud linnale maad juurde. Christian IV (sünd 1577; võimul 1588–1648) eraldaski 1623. aastal maatüki Põduste jõe kaldal sabatähena lookleva linnasarase ja praeguse bussijaama alal asunud Suuremõisa südame vahel.



Mõisatee äärde mõõdeti platsid linnakodanikele, kujunesid praegused Komandandi ja Garnisoni tänav. Nendest tänavatest lõuna pool sai kuninga korraldusel uue krundi sõja ajal (1612) mahapõletatud kirik, põhja poole hakati aga ehitama retranšmenti (muldkindlustust).



Edumeelne Taani kuningas


Reformimeelne Taani kuningas Christian IV kuulus Oldenburgide dünastiasse, millest sai mõjukaim kuninglik suguvõsa Läänemere ääres. Dünastia juured on Loode-Saksamaal viikingite algkodus Oldenburgis.


Christian IV andis 1622. aastal Saaremaale, Ojamaale ja Bornholmi saarele soola ning veini hankimise õiguse Helsingöris kaubakontorit pidavale Ojamaa kompaniile (taani k Gutlandske Kompagni).



Kaubakompanii osanikeks said mõlemad tolleaegsed Kuressaare linnapead Cordt Schaushausen ja Christoffer Prediger, linnafoogt Ewold Matzen ning kaupmeestest vennad Jacob ja Friedrich Kohl.



Hamleti loss


Viikingiaegne kaubalinn Helsingör (Elsinore) asub Taanit ja Rootsit lahutava Sundi (Öresundi) väina kitsaimas kohas Meremaa (Sjællandi) saare kirdenurgas Kopenhaagenist põhjas. Kuni silla ehitamiseni aastal 2000 käis laevaühendus Rootsiga (vastaskaldal asuva Helsingborgiga) just sealt. 



Kronborgi kindluse (Shakespeare’i järgi tuntud ka Hamleti lossina) moderniseeris 1585. aastal Frederik II (eelpool mainitud Christian IV isa; sünd 1534, võimul 1559–1588), selle tornituled reguleerivad Läänemere ja Põhjamere vahelist laevaliiklust tänapäevani. Toona oli Helsingöri tollipunkt aga kuninga tähtsaim tuluallikas.

Järgneb

Tagasi üles