/nginx/o/2019/04/28/12006575t1had4d.jpg)
Küsisin oma kolmeaastaselt pojalt: “Mida isadepäeval tehakse?” – “Siis ma annan issile selle purgi, mille ma meisterdasin, ja ütlen palju õnne sünnipäevaks!”
Isadepäev on püha, mil tunnustatakse meeste rolli laste kasvatamisel ja avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Selle tähtpäeva mõte on süvendada isade ja laste suhteid.
Eestis peetakse isadepäeva novembri teisel pühapäeval nagu ka Soomes, Norras, Rootsis ja Islandil. Soome kaudu ongi see päev meile jõudnud. Mujal maailmas on selleks päevaks enamasti juunikuu kolmas pühapäev.
Isadepäeva tähistati esmakordselt 19. juunil 1910. aastal Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane’i linnas. Mõte hakkas idanema aasta varem, kui üks noor naine tundis emadepäevale pühendatud jumalateenistusel viibides, et isad väärivad samasugust esiletõstmist. See naine oli Sonora Smart Dodd ja teda peetaksegi isadepäeva ellukutsujaks. Olles pärit perest, kus sõjaveteranist isa kasvatas pärast naise surma üksinda üles kuus last, soovis Sonora austada oma isa ja tema kõrval ka teisi sarnaseid ennastohverdavaid mehi riikliku tähtpäevaga.
Isadepäevast kujunes päev, mil meenutatakse mitte ainult isa, vaid kõiki neid mehi, kes on elu jooksul aidanud ja olulised olnud: onud, vanaisad, vanemad vennad, kasuisad, ristiisad.
Saamaks eestlaste isadepäeva traditsioonidest paremat ülevaadet, palusin inimestel oma pere isadepäeva kirjeldada. Vastuseid tuli poolesajalt inimeselt.
Paljudes Eesti kodudes väärtustatakse enim ettevõtmisi, mis hõlmavad tervet peret. Mõned vastustest: “Tavaliselt üllatame isa lasteetenduse piletitega, mida terve perega hiljem vaatama lähme”; “Kingitusest tähtsamaks peame perega koosolemist”; “Isadepäeva kink ei pea olema kallis, vaid armas ja eriline”. Kõige tavalisem vastus oli: “Küpsetame koogi, teeme pisut parema söögi ja lapsed joonistavad issile kaardi või pildi.”
Tihti teeb lapse nimel kingituse ema. Eelistatud kinkideks on lapse fotoga tassid, särgid jms. Ühes peres kingiti isale kompass, millele oli lisaks lapse nimele graveeritud “Kallis issi, leia alati kodutee”. Miks mitte üle anda karikas, millel ilutseb “Maailma parim issi!”. Armas on ka võtmehoidja “Kallis issi, turvalist sõitu!”. Sellised kingitused soojendavad isa südant vähemalt järgmise isadepäevani.
Kohati on isadepäev ema jaoks tähtsamgi kui isale, sest isad ennast tavaliselt ise kiitma ei kipu. Mees ütleb, et ta ei pea selliseid tähtpäevi oluliseks, aga kui teda meeles peetakse, on ta väga õnnelik. Isadepäeva vajalikkust põhjendati sellega, et naised soovivad oma meest tehtu eest tunnustada. Olgu selleks kas või lihtsalt “Aitäh!”.
Meil on emade- ja isadepäev tähtsamad kui sünnipäevad. Need on päevad, mil antakse emale ja isale mõista, kui olulised nad ikkagi on! See innustab veelgi paremaks saama.
Enamikul tuleb homme rahulik perekeskne päev, mil peetakse meeles ka vanaisasid ja vanavanaisasid. Kui armastatud (vana)isasid enam meie hulgas pole, meenutatakse neid, süüdatakse kodus mälestusküünal või minnakse kalmistule. Vastajate hulgas oli kaks peret, kus isadepäeva ei tähistata, sest nende väitel ollakse isa ju iga päev. Seevastu mõnes peres toob isadepäev kaasa hoopis kurbust ja pettumust, sest isa ei ole ühelgi päeval...
Kindlasti ei ole isadepäev isata peres lihtsalt tavaline päev ega ka mitte lihtne päev. See on hoopis väga raske päev. Lisaks saadud vastustele sattusin poolkogemata lugema ühe foorumi üksikvanema rubriiki ja seal see oligi: kuidas isadepäevaga võimalikult valutult ühele poole saada? Mõnes isata peres hakatakse isadepäevaks valmistuma tunduvalt varem kui isaga peredes.
Juba 22. augustil kirjutab üks ema, kuidas ta isadepäeva tulekut kardab. Loomulikult ei ole ta ainus. Peresid, kus ema kanda on mõlema vanema roll, on Eestis palju. Üks ema nimetab isadepäeva koguni iga-aastaseks õudusunenäoks. Mitmed üksikemad teatavad, et ei vii last sel nädalal lasteaeda, kuigi teavad, et lasteaedades tullakse selle õrna teemaga väga hästi toime.
Tähelepanu väärib ühe üksikema kirjapandu: “Usun, et isadepäev tekitab üksikemale suurema trauma kui lapsele. Kui lapsevanem reageerib negatiivselt, siis laps tunnetab seda. Lõpuks hakkab ka laps seda päeva negatiivsena tajuma. Püüan positiivsuse säilitada. Mitmeid üksikvanemaid vaevab ka mure, et tegelikult lapsel ju on isa, keda laps väga armastab, kuid kahjuks ei leia isad ka peale pikka palumist aega, et tulla lasteaia isadepäeva peole.”
Vastanute hulgas oli neidki, kes oma lapsepõlve meenutades ei osanud oma isa kohta midagi head öelda: “Kahjuks ma ei mäleta, et ta oleks käitunud nagu isa.” Üks naine ei taha isadepäeval oma isaga kontakteeruda, kuid peab meeles oma kasuisa. Isa pole oluline mitte ainult lapsele, vaid ka täiskasvanule: “Minu isa suri hiljuti ja mida lähemale isadepäev jõuab, seda raskem on. Ma ei suuda ka oma lapse isale seda päeva ilusaks teha. Ei tahagi, sest minul ju pole enam isa.”
Kõigest hoolimata suudetakse valu kõrval ka ilu näha: “Minu isa suri, kui olin väike, sellegipoolest ei olnud isadepäevas midagi nii negatiivset, et peaks selle tähistamata jätma. Isa on meile endiselt kallis ja me igatseme tema järele.” Nii tunnistavad ka need, kellele see päev kurbust toob, et isadepäev on ikkagi vajalik ja kõik tublid isad väärivad tunnustust.
Jääb lootus, et see kõik õnnestub lastel: väikestest poistest saavad tublid issid ja väikesed tüdrukud leiavad enda kõrvale mehe, kellest saab lastele hea isa. Mitmed kirjutajad on õnnetu lapsepõlve järel loonud pere, kus isadepäev toob taas rõõmu.
Miks peatusin isadepäeva eel nii valusatel teemadel? See on see, mida inimesed tunnevad. Tegelikult juhivad kurvad lood isegi paremini meie tähelepanu sellele, kui igatsetud on head isad.
Tänan südamest oma laste isa, oma isa, vanaisa ja laste vanaisa! Aitäh, et olete oma laste jaoks alati olemas!
Kinkige isadele oma aega ja tähelepanu! Kallid isad, võtke see kingitus rõõmuga vastu! Head isadepäeva!
Kristiina Maripuu
ema