/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
Ma kirjutan täna teemast, millest ei tahaks kirjutada. Kaotatud inimelu ei anna keegi tagasi. Miks, vasardab peas; miks, küsin ma – ka ülikoolis liiklusohutust õppinud inimesena –, hakkame me teemaga tegelema ikka siis, kui juhtub traagiliste tagajärgedega õnnetus, nagu Muhus Liiva külas, kus 12-aastane koolipoiss sai rekka haagiselt löögi ja suri? Tagantjärele tarkadena.
Emotsioonidel on kindlasti oma koht, see on inimlik ja aitab meil raskete teemadega toime tulla. Targutamisel pole aga mõtet. Püüan minagi seda mitte teha.