Jööri küla mees Sulev Peäske teeb ja jõuab palju

Foto: Saarte Hääl

Päikesekuld hakkab asenduma õhtuhämarusega, kui me Suleviga Madise talu õuel kokku saame. Imearmsate heledate lokkidega 3-aastane tütretütar Keidi hoiab vanaisa käest tugevasti kinni, kui nad üheskoos üle värskelt niidetud rohelise muru astuvad.

“Mulle meeldib vanaisa roll väga,” ütleb muheda jutu ja lahke olemisega mees alustuseks. Hiljem selgub, et see oli ka Sulevi üks õnnelikumaid päevi, kui perre lapselaps sündis.

Sulev Päeske on Valjala vallas üks tegusamaid mehi, kes jõuab tegeleda mitme ametiga ja kuuluda mitmesse organisatsiooni. Põhitöö on Sulevil osaühingus Valjala Sepikoda, mille asutajaliige ta ise on. Peale selle on ta enda loodud külamuuseumi peremees, külaseltsi esimees ja vallavolikogu liige, kuulub Kaitseliitu ja Saaremaa õlleklubisse Saare Sangad, on Saarte koostöökogu ning firma Moonsund ja Invest juhatuse liige. Veel on ta korraldanud mitmeid suveüritusi ja olnud nii mõneski pulmas pulmaisaks.

Kes teeb, see jõuab

“Ega ma oskagi puhata, peaks ikka õppima puhkama ning päikest võtma. Aga siis ma olen juba kuri enda peale, kui ma kuskil niisama vedeledes aega maha lossutan,” tunnistab mees. Abikaasa Lii lausub, et mehe tervise pärast on mure. Sulevil olla isegi paari aasta plaanid juba ette tehtud. “Kui keegi jõuaks need vaid ellu viia,” ohkab naine.

Sulevi suur unistus on näha Jööri muuseumikompleksi täies hiilguses valmis ja toimimas nii, nagu ta on seda ette kujutanud. “Et oleks tööd mitte ainult muuseumi perenaisele, vaid palju rohkematele. Siis oleks tulem korralik,” vaatab ta lootusrikkalt tulevikku. “Ise olen ma ta sünnitanud, eks ma pean teda kasvatama. Vahepeal tundus, et kasv sai otsa, nüüd on aga hirmsa hoo sisse saanud. Proovime need asjad valmis saada, mis on plaanis,” räägib ta.

Lisaks olemasolevatele hoonetele on juurde tulemas Valjala meierei muuseum ja laululava, puidukoja taotlus on paariks kuuks edasi lükatud. Siis veel ühisköök ja püstkoda. “Kui me need valmis saame, siis vaatame, mis edasi. Tukkuma ei tohi jääda, eks me teeme neid väikesi projekte kindlasti,” räägib Sulev. “Muidugi ka seltsimaja mahub nendesse raamidesse ära, mis me oleme kuusehekiga ümbritsenud.

Kui elu ja tervist on, siis ma usun, et ta areneb edasi, aga kõigepealt teeme selle valmis,” lausub ta lootuses, et kunagi läheb keegi tema algatatud tööga edasi. “See oleks kurb, kui sa ükspäev enam ei jaksa ja kedagi ei ole su tehtud tööd edasi viimas. Tähtis on, et see, mida sa oled loonud, ei jääks paigale seisma.”