Neljakümne viie minuti ime

Saarte Hääl

Küll on hea, et enam koolis ei pea käima, mõtles mõnigi meist 1. septembri hommikul. Tõesti, aega tagasi ei pööra. Ükskõik mis imevigureid suudab inimkond tehnoloogia abil teha, aga aeg kulgeb ikka lineaarselt. Suvele järgneb alati sügis. Saaremaalgi annavad sügisest märku punaseks värvunud pihlakad, kahanevad vihikute kuhjad poodides ja ajakirjanduses sagenenud artiklid koolist, haridusest ja uuematest teadusuuringutest seoses intelligentsi ja õppimisega.

Mõni aeg tagasi turgutati meie eneseteadvust uudisega, et intelligentsikvoodi poolest paigutume rahvana maailmas 15. kohale. Pole ju paha! Pea samal päeval paiskas noor teadlane avalikkuse ette karmi tõe – koolil pole laste võimete ühtlustamisele mitte mingisugust mõju. Nagu me esimeses klassis oleme erinevate võimetega, nii ka kooli lõpetamise järel. Mis sa kostad!

Kohe meenus üks vana ja üsna lõbus lugu. Grupile teadlastele esitati lihtne küsimus: kui palju on 2 x 2? Insener võttis välja lükati, sahistas sellega edasi-tagasi, lõpuks teatas: "3.99." Füüsik programmeeris ülesande arvutile ja sai vastuseks: vahemikus 3.98 ja 4.02. Matemaatik juurdles pisut aega ja teatas siis: "Ma ei tea vastust, aga võin kindlalt öelda, et vastus eksisteerib." Filosoof naeratas ja küsis: "Mida te mõtlete selle küsimusega – 2 x 2?" Loogik vastas: "Palun defineerige 2 x 2 täpsemalt." Sotsioloog sõnas: "Ma ei tea, aga tore oli sellest rääkida." Meditsiinitudeng vastas: "Neli." Kõik teised vaatasid teda hämmastunult: kuidas sa teadsid? "A ma jätsin meelde," vastas tudeng. Viimasel ajal võiks seda anekdooti jätkata näiteks vastusevariandiga: "Oot, ma vaatan iPad-ist järele.”

Mida sellest loost järeldada? Et arstitudengitel on hea mälu? Koolitarkus meest ei riku? Ülikooliharidus teeb lihtsad asjad keeruliseks? Või et arvamuste paljusus on rikastav?

Kool jääb oluliseks

Nendest järeldustest hoopis olulisem on nüüdisajal küsimus: kui info ja pähetuubitud teadmised ei ole enam kooli monopol, mis siis teeb koolitunni, selle 45-minutilise formaadi jätkuvalt oluliseks? Isegi olulisemaks kui kunagi varem.

Ja vastus on endiselt: kool on ja jääb inimkonna edenemise olulisimaks eeltingimuseks ning kõige tähtsamaks abimeheks perekonna kõrval igas inimeses peituvate annete ja võimete avastamisel ja väljaarendamisel.

Kergesti ligipääsetav infoküllus loob illusiooni, et faktid on tühised ja vaid meie oma mõtetel ja kommentaaridel on tähendus. Kui pole aga infot ja teadmisi, siis on ka raske oma seisukohti põhjendada, veel vähem neid emotsioonidevabalt ja arusaadavalt teistele selgitada. See on ka üks põhjus, miks korrutustabel peab endiselt pähe jääma ja ajalooteadmisteta on raske mõista tänapäeva.

Kui laps läheb kooli, ootab teda gümnaasiumi lõpuni ees umbes 13 000 45-minutilist õppetundi.

Kunagi küsis noor reporter maailmakuulsalt kirjanikult Ernest Hemingwaylt: "Milline on suureks kirjanikuks saamise retsept?" Kidakeelne Heming-way vastas lõpuks: "Selleks, et saada suureks kirjanikuks, peab sinus olema sisseehitatud põrutuskindel rämpsudetektor."

Tänapäeva infoküllases maailmas – nagu tegelikult ka varem –, on üheks selliseks detektoriks olnud kooliharidus.

Kõlab väiteid, et väga palju inimesi läheb läbi elu, teadmata, mis nende kaasasündinud anded on. Nüüd, kui laste arv koolis väheneb, on tekkinud vähemalt teoreetiliselt võimalus igale lapsele rohkem aega pühendada. Laste individuaalsete võimetega süvenenult tegeleda. Et need anded ja võimed ei mattuks interneti toodetud suhtlemise pealispindsuse ja meedias reklaamiraha tootvate, klikke meelitavate infovoogude alla.

Üha populaarsemaks muutub teema: standardiseeritud kooli ja kiirtoidu kombel valmis pakendatud õpetusviiside asemele tulgu iga lapse individuaalsust arvestav õpetamine. Koolielu läbi ja lõhki tundvad praktikud on siinkohal skeptilised – selliseks individuaalsuseks jääb 45 minutist ja ühest õpetajast klassis väheks. Sest lapsed on tõesti nii erinevad – tempolt, huvidelt, ettevalmistuselt, energialt. Ja üks õpetaja, isegi kui ta on tõeline võlur, nagu õpetajad enamasti ongi, ei saa juhendada individuaalselt kolme pingi juures korraga. See oleks ebaõiglane teiste suhtes.

Muudatused on vajalikud

Samas, moodsa aja vajadusi see praktikute skeptitsism ei vaidlusta. Vähe sellest, õpetajad näevad iga päev, kuidas uus põlvkond kasvab tehnoloogia mõjul multitalendiks, kelle motiveerimine ja huvi fokusseerimine on järjest keerulisem kunst. Tänapäeva laps vaatab videot, kuulab muusikat, kirjutab sõpradele sõnumeid, kommenteerib FB-s ja samal ajal teeb veel koolitükke. Müstika!

Omaaegne arusaam, et haridusvaldkond on üks kõige konservatiivsemaid, kus muudatusi on mõtet teha vaid häda sunnil, on õnneks aegunud. Eestigi teeb haridusreforme, mis peavad tagama õpetajatele palgatõusu, üliõpilastele tasuta kõrghariduse, rääkimata sisulistest muutustest õpetamisel. Kool otsib uut vormi ja sisu igal pool.

Muuseas, New York peab hariduse korraldamisel suureks eeskujuks meie põhjanaabreid soomlasi. Ajakiri The New York Times hindab Soome tava alustada kooliteed 7-aastaselt ning mitte koormata õpilasi esimestel aastatel kontrolltööde ja kodutöödega. Akadeemiline edukus ja tulemuste mõõtmine pole soomlaste arvates kooli alguses olulised. Oluline on õppima õppida ja aimdust saada, mis koolijütsi tõeliselt huvitaks. Mitmete haridusest kirjutavate ajakirjanike tähelepanu on köitnud mormoonide edu Harvardi ülikoolis ja Aasia noorte kõrge positsioon intelligentsi-kvoodi edetabelites.

Muide, üks edu põhjus paljudest arvatakse olevat napsitamisest mööda vaatamine noores eas. Aga ka muidugi selge tunnetus, et tänapäeval ei konkureerita tööturul vaid koolikaaslastega, vaid ambitsioonikate omavanustega terves maailmas.

Kuidas neid individuaalseid andeid märgata? Üks väike poiss, kellest täna on saamas loodusteadlane, hämmastas lapsepõlves oma vanemaid põnevate lugudega metsast ja loomadest. Nende peategelane oli alati tema ise, kord püssiga sigu küttimas, kord hundi eest puu otsa põgenemas. Kas oskasid vanemad ette näha, mis lapsest tulevikus saab? Vaevalt, aga neil oli tahtmist lapse lugusid kuulata ja neile kaasa elada.

Head kooli algust kõigile, kelle elu hakkab käima 45 minuti rütmis!

Tagasi üles