KRISTJAN PRII ⟩ Elu ilma surmahirmuta

Kristjan Prii Foto: surmast.ee

"Hea lugeja, soovin Sinuga jagada mõtteid, mis on mul aidanud jõuda punkti, kus võin väita, et elan ilma surmahirmuta. Loomulikult tunnen muret oma lähedaste pärast ning mõttetuid riske ei võta. Samas tean ka seda, et kui elu peakski mulle tooma rängimad kaotused, mida inimene võib ette kujutada, saan ma nendega ühel helgel päeval siiski hakkama," kirjutab muhulasest rännumees ja hingehoidja Kristjan Prii veebilehel "Räägime surmast".

Ühte ja kindlat religiooni ma ei järgi, kuid sisekaemuste ja müstiliste kogemuste najal, mida elu on mu teele veeretanud, usun, et käime siin planeedil kogemusi omandamas rohkem kui vaid ühe korra. Loodan, et sellest jagamisest on Sulle abi. Võib-olla saab mõni Sinugi mõte peegeldust või avaneb uus vaatenurk. Asume siis teele.

Hirm teadmatuse ees

Kuigi valgusküllases kaubanduskeskuses on meie elule potentsiaalselt ohtlikke tegureid kordi rohkem kui pimedas metsas, kardame me siiski viimast. Millest see tuleneb? Mis on see, mis neid kahte kohta eristab? Vastus on teadmatus. Miski, mis on meile tuttavam ja kus oskame orienteeruda, tundub turvalisem.

Reaalses elus ei pruugi see aga sugugi nii olla. Surmaga seostub samuti teadmatus. Kuhu me siis ikkagi läheme? Kes või mis osa meist läheb? Kas pärast seda, kui meie bioloogiline keha on surnuks tunnistatud, on üldse midagi? Taolised küsimused on inimeste meeli erutanud läbi kogu eksistentsi. Mingil meile teadmata põhjusel ei ole vastust inimkonnale ses osas aga jagatud.

Liiguvad müüdid ja lood sellest, et ees ootavat teades kaotavad inimesed motivatsiooni areneda. Kui küsimus elu mõttest leiaks vastuse, siis poleks enam vaja pingutada. Kuid just läbi elude paremaks saamine on paljude religioonide kandvaks ideeks. Reinkarnatsioon on ka varases kristluses mõttena esindatud, kuid 1. aastatuhande keskpaiku meie aja järgi eemaldati see käsitlus kristliku usu põhialustest. Esitan siinkohal puhtalt isikliku arvamuse, kui ütlen, et põhjused olid ilmselt ennemini poliitilised kui sisulised. Ühe elu patu ja lunastuse kuulutamine võimaldas rahvahulki paremini kontrollida.

Olgu nende religioonidega, kuidas on, puhudes maha kulla ja karra, millesse need mässitud, jõuame lõpuks ikka ühte punkti välja ja selleks on armastus. Ning armastus ületab surma. Puht teaduslik-materialistlik maailmakäsitlus on suurepäraseks abivahendiks praktilistes küsimustes, aga jääb armastuse defineerimisega hätta. Seega sealt me hingelohutust ei leia. Meelerahu on võimalik kogeda siis, kui mõistus puhkab ja süda on avatud.

Edasi loe veebilehelt surmast.ee