:format(webp)/nginx/o/2024/05/17/16078528t1h46b8.jpg)
1970. aastate lõpupoole hakkas ka Saaremaal jalgu kindlamalt maha saama disko kui uus peo- ja tantsuõhtu vorm. Erilist innustust andis kohalikele plaadi- ja lindikeerutajatele vabariiklik diskofestival “Saaremaa kadakas”, mida peeti Kingissepas aastail 1979–1983.
/nginx/o/2024/05/17/16078555t1h7285.jpg)
Eesti esimene kaasaegne disko, kus inimesed plaadimuusika saatel jalga keerutasid, toimus 13. oktoobril 1972 Tartu ülikooli klubis stereokontserdi nime all. Diskoriteks Riho Baumann, Peeter Virsa, Toomas Tiivel ja Olav Osolin. Sama aasta detsembris kutsus Einar Kapp Paides rahva kokku, et mängida neile Soomest saadud Slade’i plaati.
Saaremaal pidudel valitses siis veel elav bändimuusika ja kulus õige mitu aastat, kuniks disko kui pidutsemise vorm ka väina taha jõudis.
/nginx/o/2024/05/17/16078554t1h1e8d.jpg)
Vahemärkusena võib siinkohal mainida, et avalik plaadimuusika mängimine ja selle saatel tantsimine oli saarlastele tuttav juba varasemast ajast. 1952. aastal lasi Kuressaare kuursaali juures tantsijatele plaadimuusikat legendaarne Johann Steinberg.
“Mereväeorkester, 21 liiget, mängis kuursaali juures nn vassikakoplis. See oli umbes rinnakõrguse lattidest tara ja laudpõrandaga ala, mis paiknes praeguse kuursaali esise platsi kesklinnapoolses servas haljasalal. Sinna mahtusid nii orkester kui ka tantsijad. Mina olin kuursaalis sel ajal kinonäitaja.
Sõjaväelased tõid kohale ühe suure kasti – see oli mingi Saksa päritolu võimendi. Ja kui orkester vaheaja tegi, siis mina lasin pidulistele plaadimuusikat. Mulle meeldis austria muusika, neid instrumentaallugusid ka mängisin,” meenutas Steinberg, nimetades end esimeseks Saaremaa diskoriks.
Kui Olavi Pesti 1974. aastal Saaremaa muuseumis tööle asus, pöördusid tema poole kohalikud mehed Ants Rand ja Viktor Niitsoo. “Põhjuseks minu pikad juuksed. Nad oletasid, et meil võiks olla ühesugune muusikaline maitse,” meenutab Pesti ja lisab, et selles osas mehed ei eksinud. Millalgi samal aastal viis melomaanide tee Kingissepa kultuurimajja, kus direktor Vendo Peebo lahkel loal korraldati üsna mitu kuulamisdiskot. Põhjalikult kommenteeritud kavadega Bob Dylani ja Vladimir Võssotski muusikast esines näiteks Tartu poeet Hannes Varblane, tollal Saaremaal elanud Peep Ilmet tutvustas hardrock’i. Publikurohkusega need õhtud siiski ei hiilanud, Pesti mäletamist mööda võis saalis olla ehk mõnikümmend huvilist.
1970. aastate lõpul hakkas diskor Einar Kapi esinemisgeograafiasse aina tihedamini sattuma ka Saaremaa. “1977 või 1978 tegin pikema turnee, kus sai mängitud neli-viis pidu. Lisaks Kuressaarele ka veel Kihelkonnal ja mujalgi,” meenutab ta. Tolleaegses kohalikus lehes Kommunismiehitaja esineb Eesti ühe populaarsema diskori nimi ühe või teise peo- või noorteõhtu juhina üsna tihti.
Seitsmekümnendate lõpp-kaheksakümnendate algus oli Saaremaal omamoodi üleminekuaeg, kus elav muusika suutis vaikselt elujõudu koguva diskoga veel edukalt rinda pista. Tuli ette juhtumeid, kus ühes maakultuurimajas jäi väljakuulutatud disko ära, sest rahvas kogunes teise kultuurimajja, kus sai jalga keerutada bändi saatel.
Kui disko algaegadel mängiti muusikat heliplaatidelt, siis 1970. aastate teisel poolel sai diskorite põhiliseks töövahendiks magnetlint. “Plaatidel oli lugusid vähe, lindi peale sai aga lugusid võtta erinevatest kohtadest ja valikuvõimalus oli palju suurem,” räägib Kapp.
/nginx/o/2024/05/17/16078547t1hc403.jpg)
Just Einar Kapi õhutusel tantsupidudel ise muusikat mängima hakanud Saaremaa esimene tarifitseeritud diskor Ain Vaga ütleb, et kasutas pidudel Vene magnetofone, millele oli pandud stuudiomakkide helipead. Hea saundi tagasid Sansui kõlarid. Tehnika oli tal isiklik, mis oli tollaste diskorite puhul üsna tavaline.
1980. aastate alguses hakkas Einar Kapp tegelema ka videodiskoga. Hankis sõprade abiga Moskvast videomaki, mis oli Eestis ilmselt üks esimesi. Lugusid sai lindistada Soome televisioonist, eesti artistide videoid tänu headele tuttavatele ümber võtta telemajas. “Algul oli mul kaks telekat, siis sain veel kaks Rekordi juurde. Vene telekatele tuli Soome plokid sisse panna, et pilt ikka värviline oleks” jutustab ta.
1983 tutvustas Kapp videodiskot ka saarlastele. Küllap mäletavad toonased diskolised lavaservale paigaldatud telereid, kust sai uudistada, mis nägu need välismaised artistid tegelikult on. Uudne asi tekitas esiti omajagu segadust, sest diskopublik kogunes lihtsalt telerite ette troppi ja tantsust ei tulnud seetõttu suurt midagi välja. Kui asjaga harjuma hakati, läks tantsupõrandal olukord lahedamaks, aga kaelu pidid tantsijad ikkagi kõvasti väänama ja keerutama, et helendavaid ekraane jälgida.
Suurel ekraanil sai videot näha aga 1986. aastal, kui Kuressaares esines Eesti esimese videoprojektori omanik Viktor Siilats, saarlastele juba tuttav mees, kes põhiliselt mängis muusikat üliõpilasmaleva kokkutulekutel, aga oli üles astunud ka diskofestivalil “Saaremaa kadakas”.
/nginx/o/2024/05/17/16078529t1h56fc.jpg)
Kingissepas 1979. aasta aprillis alguse saanud vabariiklik diskorite mõõduvõtt sai tubliks seemneks kaheksakümnendatel Saaremaa vallutanud diskobuumile. “Rahvas nõudis,” põhjendas festivali käimalükkamist tollane Kingissepa rajooni komsomolikomitee juht Mati Tarvis. Korraldajad olid ürituse tuleviku suhtes nii kindlad, et lasid ühekorraga valmistada sarnase kujundusega festivalivimplid kuni 1986. aastani välja. Auhinnad olid tolle aja kohaselt asised – raadiod, telgid, magamiskotid jms.
Esimesel festivalil mängis muusikat kuus diskorit, “Saaremaa kadaka” viis koju ei keegi muu kui Einar Kapp.
Teise koha sai Jaak Ungerson koos Aleksander Kimbergiga. Kapp võitis ära ka 1980. aasta festivali, publikupreemia pälvis Raivo Raidam.
Kolmandal festivalil veebruaris 1981 tegi diskot 16 meest. Esindatud olid Tallinn, Tartu, Valga, Kohtla-Järve ning muidugi Saaremaa. Saarlaste au eest oli väljas Ain Vaga, kes pälvis žürii eripreemia. Esikoha sai seekord Allan Roosileht, kes oli festivalil osalenud ka aasta varem. Einar Kapp oli teine ja Riho Baumann kolmas. Publikupreemia said vennad Olev ja Sulev Ulp.
Roosileht sai auhinnaks kadakase plaadikasti ja fotoaparaadi FED. “See oli küll nõksa parem kui minu enda tollane Smena, aga selle aparaadiga ma kokkuvõttes kunagi ühtki pilti ei teinudki. Plaadikast oli väga ilus käsitöö, kadakatükkidest kokku pandud, sinna mahtus vast kümmekond plaati ja see on mul siiani alles. Millalgi kuivas ta küll natuke katki,” meenutab hilisem tuntud diskor ja raadiomees.
Ta lisab, et festival oli äge, sest oma punt tuli kokku. “Igaühel oli oma programm, mõeldi kuulaja peale ja selle peale, kuidas publikuga suhelda. Mina ise võtsin eeskuju Riho Baumannist, kelle diskodel 1970. aastatel käisin. Tema pani muidugi hullu, nisukest hipilaagri värki. Tantsis ise keset saali ja kutsus tüdrukuid kaasa lööma.
Seda põhimõtet, et publikut mitte karta – seda olen endas arendanud. DJ ei tohi olla laval peidus,” nendib Roosileht.
Kohe algusest peale sai selgeks, et tollase Kingissepa kultuurimaja teatrisaali fuajee on festivali mõõtu tantsupeo tarvis liialt pisike. Aga sellega tuli leppida.
“Põrand oli paare täis, nii et üks ja teine diskor pidi seina ääres seisjatele meelde tuletama, et põrand peab maksimaalselt rokkijatele kuuluma. Sellised meeldetuletused tingisid küll pealtvaatajate meelepaha, kuid keegi ei eitanud, et Kingissepa linna klubi saali jaoks on ca 400 inimest palju,” kirjutas ajaleht Tallinna Polütehnik 20. märtsil 1981.
1982. aastal võitis “Saaremaa kadakal” esikoha Sulev Ulp, teiseks tuli Allan Roosileht ja kolmandaks Sergei Predko. Suurte lootustega festivalile tulnud Einar Kapi võtsid korraldajad aga poole etteaste pealt lavalt maha. Kapp nendib, et ebameeldiva episoodi põhjustas asjaolu, et ürituse ajakava hakkas venima ja oma etteaste ootuses käidi mitu korda üle tänava jäävas Kuressaare restoranis aega parajaks tegemas.
Kui lavaleminek lõpuks käes, tahtis kõrgendatud meeleolus diskor rahvast lõbustada enda arvates parimal moel. Muu hulgas tõmbas Rock Hoteli loo “Skandaal perekonnas” ajal poole laulu pealt voolujuhtme seinast välja. Ja suskas hõikega “Skandaal jätkub!” uuesti tagasi. Žüriile selline tembutamine ei meeldinud, Kapi esinemine katkestati, hiljem määrati talle veel ka paarikuuline esinemiskeeld.
Taas kord tõsteti probleemina esile ruumipuudus. “Tantsutüdrukute esinemist nägi vaid 40–50 õnnelikku, slaidid ja muud tehnilised efektid kaotasid sisuliselt oma mõtte,” kirjutab Vello Neemoja 25. juulil 1982 Noorte Hääle pikemas diskoteemalises loos. Ta märgib, et viies festival, mis loodetavasti ikka tuleb, peaks aset leidma sobivamates ruumides.
Viies “Saaremaa kadakas” 1983. aastal tuligi, aga paraku jäi ka viimaseks. Anti Kuus kirjutab 2. juunil 1983 Kommunismiehitajas, et tantsudiskod toimusid jälle saalis, mis üsnagi sobimatu sellise suure ürituse korraldamiseks.
“Puudu tuli ruumist, samuti põhjustas pimendamise võimaluse puudumine valgusefektide kaotsimineku. Halvas olukorras oli ka žürii, kelle eest põnevad üksiknumbrid kokku jooksnud inimmass ära varjas. Ja ometi on festivali eredaimad hetked pärit just tantsudiskodest. Tugeva mulje jättis ka Lembit Jetsi teatraalne disko, kust olid pärit sellised koloriitsed kujud, nagu “diskodoktor” ja “diskohull”,” märgib ta.
Kokkuvõttes pälviski Lembit Jets festivali grand prix’ ja “Saaremaa kadaka” parima kuulamis-vaatamiskava eest. Parima tantsudisko “Saaremaa kadaka” sai Margus Turu. Einar Kapp tunnistati II preemia vääriliseks ning Valdo Paddar ja Valeri Fedjajev said mõlemad III preemia. Eripreemiaid anti välja 11, nende hulgas Lootuse preemia Saaremaa noormeeste grupile Kaido Vanem-Hendrik Allik-Tõnu Liiv.
Mati Tarvise järel rajooni komsomolikomitee etteotsa saanud Riho Nook ütleb, et festivalile panid punkti juba korduvalt mainitud ruumipuudus ja korraldusliku poole keerukus.
“Linnas ei olnud ju kohta, kus suurema publikuga tantsuõhtuid teha. Kultuurimaja fuajee jäi selleks ilmselgelt väikeseks. Lisaks sellele oli Saaremaal niisuguse ürituse korraldamine väga keeruline, sest meil oli piiritsoon, kuhu pääsemiseks oli vaja lubasid. Diskorid oli aga enamuses parajad boheemlased,” selgitab ta.
Nii koliski festival Paidesse, kus oli just valmis saanud suur kultuurimaja. Saaremaal aga jätkasid kohalikud diskorid täie hooga ja oluliseks diskokantsiks kujunes Kingissepa II keskkool, kus lükati käima päris oma diskofestival.
/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)