/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
Gruusia pealinnas Thbilisis on kümned tuhanded inimesed tänavatel. Jälle. Parlament võttis vastu nn välisagentide seaduse, mis võimaldab võimul perspektiivis kontrollida enda suhtes kriitilist meediat ja organisatsioone. Jah, nagu Venemaal. Kõige taga on hirm, nagu ikka.
Mullu augustis möödus 15 aastat Vene vägede sissetungist Gruusiasse. Rooside revolutsioonist 2003. aastal oli tolleks hetkeks järel mälestuste tolm. Kuigi demokraatiat, kodanikuvabadusi ja euroopalikku õigusriiki oli selleks päevaks üles ehitatud juba ligi paar aastakümmet ja Gruusiasse panustamine jätkus, mida tegi ka Eesti, oli miski ühiskonnas justkui murtud.
Ühine ajalooline saatus
Meie seas on vähe Kaukaasia tõelisi asjatundjad, aga ometi jälgime seal toimuvat tähelepanuga. Põhjus on küllap selles, et meil on olnud osalt ühine ajalooline saatus, milles paiguti on olnud ka kultuurilist ja sotsiaalset lähedust. Meenutagem või eestlaste külasid neil kaugetel mägistel maadel. Paljud on seal reisinud, nõukogude ajal ja nüüd, hiljem. Kaukaasia äratab meis empaatiat.
Olen ikka mõelnud, et kui Lähis-Ida peetakse välispoliitiliselt keerukaks, kus vastasseisu juured küünivad kaugelt üle Kristuse sünni aja, siis Kaukaasia pole sugugi vähem komplitseeritud. Mõtleme näiteks, kui erinevad on Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan; mõtleme Osseetia osadele, Tšetšeeniale, mida valitseb Moskva rahastatud klann; mõtleme Abhaasiale. Viimasest rääkis mulle kunagi Linnart Mäll (1938–2010) ühel õhtupoolikul Tartus Emajõe ääres, kui ma verisulis ajakirjanikuna suure ajaloolase ja orientalisti seltskonda jagama sattusin. Kahjuks mäletan sellest vähe.
Majanduslikel ja poliitilistel põhjustel on Venemaa pidevalt piirkonnas sees olnud. Nõukogude Liidu ajal suruti rahvad jõuga kontrolli alla, tõmmates ka piire, kust vaja. Ka praeguses ebastabiilsuses Thbilisis mängib oma rolli Kreml ning mida rohkem ta vastupidist kinnitab, seda kindlam nende osalus tegelikult on. Me ju teame.
MIks? Sest Gruusia on astunud pikki samme Euroopa Liidu suunal. 2016. aastal sõlmiti assotsiatsioonilepe, mullu esitas riik ametliku avalduse ühenduse liikmeks saamiseks. Kodanikuvabadused ja demokraatia, rahvaste sõltumatus ja enesemääramise õigus on aga miski, mis meie idaraja taga pole kunagi kinnistunud.
Kurjuse impeerium Nõukogude Liidu kujul justkui lagunes 1991. aastal de facto, ent de jure elab see edasi ja praegune julgeolekumeeste juhitav Venemaa teeb kõik, et hoida riike oma kammitsais. Neetult visa on see koletis.
Kas julgusest piisab?
Šveitsis elav vene emigrandist kirjanik Mihhail Šiškin kirjutab raamatus "Sõda või rahu", et 1990. aastate alguses jätsid venelased oma võimaluse kasutamata, sest demokraatia traditsioonid puudusid ja uus aeg oli raske, ebakindel. Ja ühel hetkel oligi rong läinud. Vaba ühiskonna elemendid, turumajandus ja seadused on võimu kontrolli all ja seega näilikud. Muidugi on see olnud kasulik suurte varanduste kokkukuhjamiseks. Iga otsus, mis toetab Vene oligarhide vara kasutusele võtmist Ukraina toetuseks, on mu meelest kõigiti õigustatud.
Gruusias oleme näinud viimastel päevadel kaamerate ees nooremapoolseid inimesi, kes räägivad vabalt inglise keelt ja kes tahavad elada Euroopa liberaalses demokraatlikus väärtusruumis. Need inimesed on täna meeleheitel, sest tunnetavad, et see, mille nimel on võideldud ja tööd tehtud, võib kergesti käest libiseda. Meie ja Euroopa asi on anda neile julgust, aga kas sellest piisab?