Murdeluulevõistluse plussid ja miinused

Tänavune, järjekorras teine Saaremaa raamatuklubi murdeluulevõistlus ei olnud küll osavõturohke, kuid rõõmustas siiski. Seda oma taseme poolest.

Tänavune võitja, viljandimaalane Maie Perve oli saatnud võistlusele koguni 64 luuletust Mulgi murdes ehk oma murdeluule raamatu. Seda oli huvitav lugeda, sest andis palju mõistatada, et kõigest lõpuni aru saada. Ja lõppkokkuvõttes oli see millegi uue avastamine. Mulkidel on ilus keel, mida mitte miski kandi pealt ei anna võrrelda saarte murdega. Nii erinevad on need. Perve luuletab, et ta on “kasunu längün rehetare kadajasen karjamaa külän...”

Jah, ta juured on Saaremaal, kuid lähedaseks on talle saanud Mulgi murre. Perve on aktiivselt osalenud ka mandril korraldatavatel Hendrik Adamsoni mälestusele pühendatud murdeluulevõistlustel ja saanud 2012. aastal selle võistluse laureaadiks.

Meie murdeluulevõistluse kaks teist auhinda läksid Neeme Metsale ja Almi Tugevale, mõlemad tuntud luulekirjutajad ja kodus ka murdekeeles. Almi kirjutab Valjala murrakus. Need on südamesoojad värsid, mõtlikud, elulähedased. “Tule nüid seie, vanataet! Tuhlimoosi sul tegi ma ja taari saad piale rüübata!”

Neeme on kirja pannud tunnetetulva Eestimaaga silmitsi seistes. “Sie oo ilus vikerkaareline moa. Sie oo taevasinaga moa. Sinilillede värviga. Sie oo lillelõhnaline moa...”

Veidi filosoofilisemad on kolmandate auhindade pälvijad, nagu näiteks Reet Saar. “Luotus. Üle tie taas kõnnib luotus. Sõpra teist ei tia ma paergus. Ikka, alati oo olnd uotus õnnistamas aegu.”

Autor mõtiskleb veel selle üle, mida suudab sõna, kui ta põimub mullaga; et merel oo merekarpides kitsas. Küllalt omanäoline luule tunnetab tõde väsinud mullast, lapsepõlvest, kollasest ööst mere kohal. Ka oli huvitavat luulet teistelgi III auhinna saajatel Triin Malmil ja Leili Kütil. Kuid kohati oli murdekeel ebatäiuslik. Võisin panna need luuletused Karja ja Pöide murraku alla.

Ergutusauhindu andsime seekord välja koguni kolm. Plussina võis märkida, et teemadering oli avar, sügav, kuid murdekeele tundmine jäi miinusesse. Kui arvestada, et autorid olid küllaltki noored, siis on see andeksantav.

Olen ikka öelnud – murdekeel tuleb inimesega kaasa varasest lapsepõlvest ja seda ei unustata kunagi nagu jalgrattaga sõitmistki. Võistlus näitas veel kord, et murdekeeletundjaid meil on. Ja mõistetakse murdekeele rikkust.

Iga võistlus on nagu väike süst selle keele elavdamiseks. Nii peetakse lugu meie keelekultuuri pärandist. Loodan, et võistlust korraldame ikka vähemalt iga kahe aasta tagant. Kui kogume suure saagi, siis võiks rääkida oma murdeluule kogumiku väljaandmisest. Murdekeel on ju rikas ja väärikas keel.

Kõigile autoreile suur tänu vaevanägemise eest!