/nginx/o/2016/08/04/12068880t1h9acf.jpg)
Izak Walter Mora.
Maisi restorani üks omanikest Adam Tamjärv rääkis, et Izakuga viis neid kokku juhus. Nimelt oli üks Eestimaa tuntumaid grafitikunstnikke Riku B sodinud restorani ukse, teadmata, et majas on end sisse seadnud uus restoran. Adam suutis mehe tuvastada ja andis mõista, et asi võtab ametliku pöörde, kui ust puhtaks ei tehta.
Maisi sein toob tuntust
Kokku saades jõuti kompromissile: Riku B lubas ukse puhtaks pesta ja tekitatud ebameeldivuste kompenseerimiseks aidata ideedega, kuidas restorani sisehoovi atraktiivsemaks muuta ja seinu kaunistada. Tamjärvedel oli nimelt algusest saadik plaan seinu kaunistada ning seega kulusid soovitused ja ideed marjaks ära.
Siis astus aga ligi Izak, kes uuris, kas ta võib ette võtta teise seina. Arhitektiharidusega kunstnik otsis lihtsalt võimalusi ja kohti eneseväljenduseks ning kuna Izak oli Riku B tuttav, võeti Maisi seinad koostööprojektina ette. Restoranipidajatel jäi üle tasuda vaid värvide eest.
Adam Tamjärve sõnul kestsid tööd ligi nädala ning sellist tulemust poleks nad isegi oodata osanud: “Kogu meie tiim on tööst täiesti vaimustuses ning tellisime Izakult juba ka uue töö, millega alustatakse siis augusti lõpus või septembri alguses.” Seekord võetakse ette restorani lagi ning kunstnik saab selle kujundamisel vabad käed.
Restoran Maisi sein on saanud hulganisti tähelepanu ning toonud Izakule tuntust ka pealinnas. Temaga on juba ühendust võtnud mitmed ettevõtted ja eraisikud, kes tellivad temalt töid nii restoranidesse kui ka majahoovidesse.
Adam Tamjärve arvates võiks Kuressaares kunsti olla palju-palju rohkem, sest andekaid meistreid leidub ka kohalike seas. Linnas on tema arvates piisavalt selliseid pindu, mida annaks väikese kunstiteosega atraktiivsemaks muuta. “Kunst kuulub ju ikkagi rahvale,” lisas restoranipidaja, kes on õnnelik, et kunagine asotsiaalide kehakergendusnurk on saanud kunstiliselt kauni ilme.
Izak Walter Mora on 30-aastane arhitekt, keda tuntakse paremini tema pseudonüümi Izak One järgi. Grafitikunstniku karjääri alustas ta 1998. aastal koos vend Davidiga Tšiilis, kus esialgu tegutseti duona, keda Zosio linnas tunti nime HGC all.
Ta on tegutsenud mitmes oma sünnimaa linnas, sealhulgas pealinnas Santiagos ning seinamaalingud viisid ta kokku ka nüüdse abikaasaga, kes jäädvustas fotograafina tema ja teiste tegijate pritsitud kunsti. Saarlanna Ingridist sai Izaku töö suur austaja ning 2013. aastal tuli noormees Eestisse ja noored abiellusid.
Naisefiguur inspireerib
Oma töö kohta rääkis Izak järgmist: “Kui ma kuskile joonistada tahan, küsin ala omanikult selleks luba. Siiski meeldib mulle külastada ka mahajäetud kohti ning sinna värvidega natuke elu tuua.”
Ta mainis ka, et tema suurim inspireerija on naisefiguur ning talle meeldib oma kunstis selle ilu välja tuua. Eriti inspireerivad teda pehmed jooned ja siluetid. Aga sellega tema looming ei piirdu – lisaks kajastab ta päevakohaseid teemasid ja probleeme läbi tagasihoidliku, kuid konstruktiivse ühiskonnakriitika.
Praegu teenib ta elatist vaid kunstiga, kuid otsib tööd ka arhitektuuri alal. Tulevikuplaane ta täpselt paika pannud ei ole, kuid ütles, et sooviks mõneks ajaks siiski Eestisse jääda, kuigi iialgi ei tea, mida elu võib tuua.