Saaremaa vanim tipptulemus – 66-aastane kiirkäimise rekord
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saaremaa tarbijate ühistu pearaamatupidaja Uno Ansperi poolt 66 aasta tagasi püstitatud 20 km käimise rekordit pole arvatavasti keegi kunagi püüdnudki ületada. Selle üheks võimalikuks ülelööjaks oleks võinud sirguda Abruka kirjamees Ülo Tuulik, kes käimises suisa Eesti meister.
Käimise tipptulemust keegi väga tõsiselt ei võta ja see tõmbab pigem suunurga muigele. Päris ühtegi puhast käimissportlast pole Saaremaal kunagi olnud. Kauaaegne treener ja spordikooli juhtinud Jaan Rooda arvab, et Ansperi pandi tol 1951. aastal lihtsalt mõnel võistlusel käima, kuna rajoonile või klubile oli vaja punkte saada. Tema sõnul oli Ansperi hoopis sprinter ja Saaremaa üks kiiremaid jooksumehi.
Sama mehe nimel on ka viis aastat hiljem tehtud 5 km käimise rekord, mis on nii hea kui 25.49. See teeb veidi üle viie minuti kilomeetri peale ning sellega võiks Ansperi tänapäeval täitsa vabalt näiteks Loode tammikus toimuvatel pööripäevajooksudel osaleda. Viimaseks ta jooksumeestega võidu käies ei jääks.
Ansperi käes on küll maakonna rekordid, kuid kunagisse Kingissepa rajooni on käimises toodud ka näiteks Eesti noorte meistritiitel. Selle teenis välja hilisem Abruka kirjamees Ülo Tuulik. 1956. aastal meistriks tulnud Tuulik hakkab 61 aastat hiljem telefonis küsimust kuuldes isuga naeru kõkutama. “Ma olen käimises osalenud kolmel võistlusel,” ütleb ta. Nendest ühel tuli ta rajooni meistriks ja teisel vabariigi meistriks 3 km käimises. Aeg oli 15.20. Tema sattus käima juhuslikult. Nimelt oli ta oma põlve nikastanud ja joosta ei saanud. “Võhma mul nagu oli ja nii ma käima hakkasin,” meenutab ta.
Mingist treeningust või tehnikast tema sõnul muidugi rääkida ei saanud. Kuigi käia talle meeldis, lõpetas kopsuhaigus selle tegevuse üsna pea. Kas temast oleks saanud käimissportlane, Tuulik täna arvata ei oska. Muide, sporti tegi ka ta kirjanikust kaksikvend Jüri, kes hüppas korralikult kõrgust. Ülo sõnul oli Jüri eesmärgiks hüpata üle oma pikkuse ja selle 1.75 ta ka ületas.
Pea aegumatu
Rein Tõru on mees, kes võib 14. juunil tähistada 40 aasta möödumist Saaremaa rekordi püstitamisest. See on ka vanim rekord, mille omanik on elus. 400 m tõkkejooksu tipptulemus 50,72 oli tollal ka Eesti rekord ja püsis koguni 18 aastat. Isegi tänapäeval on Eestis vaid neli meest suutnud temast aegade jooksul kiiremini joosta. Rein Tõru arvab, et 400 meetri tõkkejooks on nii spetsiifiline ala ning seepärast pole tema rekordit ka üle löödud. “Kõrgust ja kaugust on tõepoolest lihtsam hüpata,” muigab Tõru praegu, viidates, et sai ikka hullu ala tehtud. Nõukogude Liidus oli ta oma sõnul 5.–6. mees, kuid suurvõistlustele pääsust unistada ei maksnud. Seal käisid kindlad mehed.
Tõru rekordile on maakonnas kõige lähemale saanud füsioterapeut ja treener Indrek Tustit. Aastal 2002 sai ta ajaks 50,93. “Proovisin jah,” meenutab Tustit nüüd ja lisab, et tegelikult tahtis ta joosta alla 50 sekundi. Rekord jäi teadmiste ja metoodika taha.
Hiljem juba trenniks vajalike vahendite ehk siis raha taha. Tustit arvab, et iga enam-vähem keskmiselt andekas ja töökas inimene, keda õigesti treenida ja kellel on head treeningutingimused ja võimalused taastumiseks, on võimeline jooksma 50 sekundi peale.
“Kui täna oma treeningplaane vaatan, siis on nende järgi üsna raske aru saada, mis ala jaoks ma treenisin,” toob Tustit näite oma sportlase ajast. Ta ütleb, et oma tänaste teadmistega treeningplaane tehes muudaks ta 30–50 protsenti ning eeldatavasti jookseks ka alla 50 sekundi selle ära. “Reaalsust ei saa me kunagi teada.”
Tustit nõustub Rein Tõruga, et 400 meetri tõkkejooks on täielikult nišiala. Ütleb, et sellele alale satuvad sellised jooksjad, kes pole muude distantside jaoks vahest piisavalt andekad, kuid on kõvad töömehed. Juhul kui ala peale satub mõni üliandekas, siis valitseb ta seda pikalt. “Rasmus Mägi on Eesti mõistes kindlasti üliandekas,” ütleb Tustit ja lisab, et Saaremaal Tõru mantlipärijat näha pole. “Saaremaal läheb tükk aega, enne kui Reinu rekordit keegi lööb,” arvab Tustit.
Saaremaal on üks rekordiomanik, kes võib tänapäeva mõistes liigituda n-ö võõrtööliseks. See on Vladimir Heeriku nimeline mees, kes hoiab tänaseni 3000 meetri takistusjooksu rekordit, kuid hoidis pea 40 aastat enda käes maratonijooksu rekordit, kuni Tiidrek Nurme selle möödunud aastal kahe minutiga üle jooksis.
Jaan Rooda meenutab, et mandrimees Heerik toodi Kaarma kolhoosi spordimetoodikuks ja seega kandis ta ka Kingissepa spordiühingu Jõud dressi. Seetõttu läks ta toonane Eesti rekordi vääriline 2.19.57 kirja ka rajooni rekordina. See oli nii kõva aeg, et saarlastest ei hakanud kellelgi hammas peale ning mandrimehe rekordit ei tahetud tunnistada.
Jooksja Ando Õitspuu on 2013. aastal öelnud, et tema Heeriku toona kehtinud rekordit maakonna tipptulemuseks ei pea. “Mina Vladimir Heeriku tulemust ei tunnusta, ta on sama palju saarlane kui mina hiidlane,” lausus Õitspuu siis Saarlase spordiportaalile. Jaan Rooda sõnul oli hiljem Saaremaa tolmu jalgelt pühkinud ja Tartu Tamme staadionit juhtinud Heerik ikkagi täitsa oma poiss ja tore mees. Elas siin üsna pikka aega ja osales siinses spordielus.
Orissaare ülemvõim
Naiste rekordite tabel on üksluine. Seal domineerib kaks nähtust. Ühel neist on Orissaare juured ja teine Visside-Treielite perekond. Vaid mõned kirjapandud rekorditest ei ole püstitatud Orissaare juurtega naiste poolt. Seitse on Kaie Kandi omad, viis Linda Treieli omad, kaks ta ema Virge omad. Lisaks Kaire Nurja ja Kadri Paat ning Signe Kurvits. Rekordite tabelis ongi veel üksikud nimed.
Orissaare fenomeni põhjust pole vaja kaugelt otsida. Selleks on treenerid ja aktiivne spordielu. Milvi Vissi, Ly Lingi ja Virge Treieli nimi ei vaja tutvustamist. Hollandis elav ja viimaseid nädalaid beebiootel olev Kaie Kand ütleb muigamisi, et eks need tulemused ole kõik oma peenral kasvatatud puhta kartuli “süü”. Tõsiselt rääkides sõnab ta, et eks seal ole mitu asja. Esiteks Orissaare treenerid ja teiseks see, et tänapäeval täiskasvanute klassi enam väga edasi ei minda. “Nii need rekordid siis nende mõnede väheste vahel jagunevad,” arutleb ta.
“Geenid natuke kindlasti,” arvab Linda Treiel. Tema on oma geenid saanud rekordiomanikust ema Virgelt ja vanaema Milvilt, legendaarselt Orissaare treenerilt. Samas ei maksa unustada, et Linda isa Urmas on samuti maakonna rekordi omanik. Kaugushüppe tippmark 7.66 püsib juba 24 aastat. “Lisaks teadlikkus sportimise kasulikkusest ja harjumus end liigutada.”
Ema käest nii mõnegi rekordi üle võtnud Linda ütleb, et see tal omaette eesmärk ei olnud. “Ainus rekord, mis jääb veidi kripeldama, on mitmevõistluse perekonna rekord, mis jäi ikkagi emale,” tunnistab ta. Maakonna mitmevõistluse rekord on siiski Kaie Kandi nimel. Arvatavasti pole kaugel päevad, kui Treieli nimi hakkab rohkem silma paistma ka meeste rekordite tabelis. Linda vend Johannes õpib gümnaasiumis ja tema tulemused paranevad.
Naiste rekorditest vanim on 1974. aastal Laimjala naise Maie Kalle joostud 1500 m rekord. Naised on oma rekordeid püstitanud ka eksootilisemais paikades. Virge Treieli 400 meetri tõkkejooksu rekord on 1987. aastal püstitatud New Dehlis ja Kaire Nurja kolmikhüppe rekord on hüpatud Bermudal.
Rekordite saamislood on kohati segased. Rooda teab vähemalt ühte juhtumit, kus Saaremaalt juba läinud mehel polnud saarega muud seost kui see, et ta võistles Saare Kaluri värvides. Samamoodi võiks spekuleerida, et miks ei ole Saaremaa kümnevõistluse rekord 8398 punktiga Mikk Pahapilli käes, kes ometi on valitud maakonna 2009. aasta parimaks sportlaseks. Mitmevõistluse rekordit hoiab enda käes teadupoolest linnapea Madis Kallas, kellel jäi 8000 punktist puudu kaheksa.
Jaan Rooda märgib ka seda, et vanemate rekordite puhul ei pruukinud alati olla ka kõik reeglid täidetud. Polnud ju vahendeid ega tingimusi. “Kokkuvõttes on kõik rekordiomanikud kindlasti selle rekordi väärilised,” ütleb ta jutu lõpetuseks.