AJA LUGU: 60 aastat Kuressaare linna staadioni avamisest

EHITUSE ALGUS: 1955. aastal alustati staadioni rajamist. SAAREMAA MUUSEUM Foto: Saarte Hääl

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale! Saarte rajoonide suvespartakiaad 1958. aastal. Pühapäeval, 31. augustil kell 9.45 kogunemine rajooni kultuurimaja (J. V. Stalini tn. 42) juurde paraadiks läbi linna. Kell 10.30 uue staadioni ja spartakiaadi avamine.

Selline tekst oli kuus aastakümmet tagasi trükitud Saaremaal toimunud suvespartakiaadi kavalehele. Samast saame teada ka võistluste ajakava ning korraldajate ja kohtunike nimed.

Spartakiaadi üldjuht oli tollane rajooni täitevkomitee kultuuri- ja spordijuht Heino Sarma, kes andis mõned päevad enne staadioni avamist rajoonilehe ajakirjanikule intervjuu, öeldes, et kuna spartakiaad toimub uuel staadionil, oli võistluspaikade ettevalmistamisega tükk tegemist.

“Pühapäeval korraldasime hoogtööpäevaku, kus andsime staadionile viimase lihvi. Jooksurada on vaja veel natuke rullida ja siis võib heisata võistluslipu,” antakse lugejaile teada.

Samas loos kurdab Sarma, et kahjuks ei saa kodustel võistlustel kaasa teha heitjate-tõukajate parim Heino Rauna, kes viibib Moskvas üleliidulisel ametiühingute spartakiaadil.

Kahel võistluspäeval võistlesid omavahel kolme rajooni sportlased. Võõrustajatele pakkusid konkurentsi Orissaare ja Hiiumaa kergejõustiklased, pallimängijad, jalgratturid ja laskesportlased.

4. septembri kohalik leht toob ära spartakiaadi tulemused. Kindlaks võitjaks osutus Kingissepa rajoon Orissaare ja Hiiumaa ees.

Staadioni avavõistlusel püstitas vanameister Aleksander Transtok uue rajoonirekordi teivashüppes, ületades 3.65. Kolm alavõitu sai orissaarlane Henno Sepp, kes oli parim kaugus-, kõrgus- ja kolmikhüppes. Tulemused vastavalt 6.66, 1.75 ja 13.19.

Naistest saavutas kõrgushüppes esikoha tollase Kingissepa keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja, vabariigi rekordi omanik Helgi Kivi-Haljasmaa, tulemusega 1.50.

Artikli autor avaldab tunnustust korraldajaile ja kohtunikele, nimetades nende tööd ladusaks. Kiita saab ka võistlustele aktiivselt kaasa elanud spordipublik.

Staadioni avavõistlust meelde tuletades ütles Helgi Kivi, et 1958. aasta oli tema jaoks igas mõttes kordaminekute aasta. “Eesti-Soome maavõistlusel Lappeenrantas võitsin kõrgushüppe 1.60-ga, püstitades Eesti rekordi. Nädal aega hiljem oli Eesti-Läti-Leedu-Saksa DV maa-võistlus. Sealgi sain esikoha. Augustikuus abiellusin Ilmar Kiviga. Pulmad olid 23. augustil ja nädal hiljem olin jälle võistlemas, siis juba uue staadioni avavõistlustel. Seekord piisas esikohale tulekuks 1.50-st,” meenutas legendaarne sportlane, õpetaja ja treener.

Sama aasta novembris N. Liidu esivõistlustel püstitas saarlane 1.65-ga uue Eesti rekordi ja täitis meistersportlase normatiivi.

Uue kodustaadioni kohta on Helgil vaid kiidusõnu öelda. Igal kevadel ja sügisel toimusid staadionil keskkooli spordipäevad. Neil osalesid kõik õpilased. Sport oli koolis populaarne. Uus staadion pakkus lahedaid võimalusi nii treenimiseks kui ka võistlemiseks.

Ilus suvi soodustas ehitamist

1958. aasta kevadel anti tollasele Kingissepa remondi- ja ehitusvalitsuse brigadiri Peeter Kaerti brigaadile ülesanne staadion sama aasta augusti lõpuks valmis ehitada. Kaerti brigaadi liikmena ligi kuus kuud staadionit ehitanud nimekas veteransportlane Paavo Vara märgib, et tööde tegemist soodustasid päikesepaistelised kuumad suveilmad.

“Enne kui staadion remondivalitsusele teha anti, üritati seda suures osas ühiskondlikus korras valmis ehitada. Käisin ka ise aasta varem ühel päeval seal tööl. Pärast seda, kui ehitis ehitusorganisatsiooni aastaplaani lülitati, hakkas töö edenema,” meenutab spordiveteran.

REV-i meeste tööks oli kahe meetri kõrguse lattaia lõpetamine. Kõige mahukam töö oli Vara sõnul jooksuradade ja jalgpalliväljaku katte panek. Samas imestab kogenud ehitaja tagantjärele, et suve hakul külvatud jalgpalliväljakumuru seeme augusti lõpuks korralikuks muruks kasvas. Staadioni avapäeval peeti rohkearvulise publiku ees ka esimene jalgpallimatš.

Jooksuraja katteks valiti šlaki ja mulla segu. “Sikassaare kandist toodi materjal. Segasime mulla šlakiga ja panime radadele maha. Mullahunnikud tuli labidatega laiali ajada ja pärast rullida. Töö oli mahukas ja väsitav,” nendib kunagine ehitaja.

Jooksuraja ääris valmistati plankudest. Kurvidesse paigaldatud plankude otsad tuli kõveraks painutada. Selle töö tegid ära Peeter ja Meidu Kaert.

Kuigi mehed püüdsid täpselt projekti järgi teha, tuli rada 40 cm pikem. “Stardijoonte mahamärkimisel pidi sellega kogu aeg arvestama,” toonitab Vara.

Muide, alles hiljaaegu jooksis 4. septembril 83-aastaseks saav Paavo Kuressaare staadionil üleriigilisel spordiveteranide võistlusel omaealistega võidu, tulles 60 m sprindidistantsil esimeseks.

Kuuekümnendatel aastatel lülitas spordiühing Kalev võistluste kavva – ilmselt pealtvaatajate ligimeelitamiseks – ka võrride võidusõidu, jalgrataste aeglussõidu, kotisjooksu ja veel mõned imelikud alad. Võimlejadki näitasid oma oskusi staadionimurul. Ja ka kartidega on staadionirajal võidu sõidetud.

Staadionil peeti linnade- ja rajoonidevahelisi võistlusi, spordiühingute esivõistlusi ja muid suuri jõuproove. Siin finišeerisid viimasel etapil tavaliselt ka Saaremaa velotuuridel osalevad ratturid.

Publikut jagus nii suurtele kui ka väiksematele võistlustele, vaatamata sellele, et peaaegu igale võistlusele tuli pilet lunastada.

Vara mäletab ka seda, et parteifunktsionäärid tahtsid staadionile komsomoli nime külge kleepida. Õnneks ei leidnud see ettepanek toetust.

Jaan Lemberi esimene kümnevõistlus

Eesti ja N. Liidu koondvõistkonda kuulunud Saaremaa tuntumaid spordimehi, kauaaegne koolijuht Jaan Lember võistles esimest korda kümnevõistluses 1964. aastal just Kuressaare staadionil.

Just sellel staadionil on ta püstitanud nii mõnedki isiklikud ja maakonna rekordid. “Kuuli olen tõuganud 15.84 ja kettaheite maakonna rekord 51.88 püsib siiani. Kuressaares olen hüpanud ka 2 m kõrgust,” räägib Lember.

Kalurikolhooside spartakiaadi tarvis, mis toimus Saaremaal, rajasid Saare Kaluri ehitajad staadionile uue kaugushüpperaja ja kettaheiteringi. Ajal, mil Lember Saare Kaluris spordiinstruktorina ja ametiühingu esimehena töötas, korraldati igal aastal kalamajandi karikavõistlusi kergejõustikus. “Saaremaa mees Heiki Kask on meie staadionil hüpanud kõrgust 2.20. Siin toimus Eesti-Rootsi maavõistlus kümnevõistluses,” märgib Lember.

Kõige eredamaks mälestuseks pealtvaatajana peab Jaan Lember aga Valdur Rauniste 400 m jooksu kuuekümnendate aastate alguses. “Ta läbis distantsi 51,4 sekundiga ja võitis. Tol ajal oli rada merepoolses kurvis väga pehme. Jooksja iga samm jättis rajale sügava jälje. Joosta sellisel rajal niisugune tulemus, see on väga kõva saavutus,” tunnustab Lember kunagist spordimeest.

Endine tippsportlane Rein Tõru on kodustaadionil treeninud nii koolipoisina kui ka hiljem ning võistelnud siin lugematu arv kordi. Rein meenutab, et pärast staadioni avamist oli seal üks võistluste ja treeningute korraldajaid ning tollal ka jooksurajal rivaalidele kandu näidanud Ain Soidla.

1979. aastal õnnestus Tõrul staadioniring söerajal läbida 49,7 sekundiga. 400 m tõkkejooksjana tuntud Tõru püstitas selle tulemusega maakonna rekordi, mis püsis mitu aastakümmet.

“Ma pean au andma nendele meestele, ennekõike Erich Truumurele, kes seisid hea selle eest, et staadion ehitati. Saaremaa sportlastele tähendab see väga palju,” hindab Rein Tõru tollaste spordijuhtide tegevust.

Ain Soidla, kes spordihuvilise keskkoolipoisina suvisel koolivaheajal ka staadioni ehitamisel osales, oli hiljem seal treeningute ja võistluste korraldajaks.

“Istutasime staadioni ümber puid ja tegime muid töid, mida sai labida ja rehaga teha. Pärast staadioni valmimist olin seal koolivaheajal tööl. Sel ajal oli võistlusi palju. Rajooni meistrivõistlusi peeti kaks päeva järjest. Olin ise sprinter. 100 ja 200 meetri jooks olid lemmikalad,” räägib Soidla.

Staadion pole

veel päris valmis

Saaremaa spordikooli direktori Mati Mäetalu sõnul on staadion küll auväärses eas, kuid pole veel päris valmis. “Suures pildis on staadioni tervis väga hea. 2014. aastal avasime staadioni pärast uuenduskuuri. Möödunud aastal hinnati meie staadioni jalgpalliväljakut kui parima muruga mänguplatsi. Jooksurajad, hüppe-, heite- ja tõukepaigad on samuti tasemel. Sportlastele on aga veel vaja tribüünihoonet duši- ja riietusruumidega,” selgitab Mäetalu.

Spordikooli direktor loodab, et viie aasta pärast, staadioni 65. sünnipäeval saab näha ka uut tribüünihoonet.

16. septembril on sarja “Pühapäev spordiga” viimane etapp linnastaadionil. “Tulge osalema, pakume ka staadioni juubelitorti,” kutsub Mäetalu üritusel kaasa lööma.