... elab Eestimaa! Vaatame otsa faktile – Saaremaa elanikkond väheneb, külad tühjenevad ning mahavõetud metsas ja söötis põldudel uitab tihti vaid tuul. Aga kõigele vaatamata on inimesi, kes hoiavad küladel eluvaimu sees, olgu siis kasvõi ainult suvilakohana ja ainsa elanikuna.
Ääremaastumisele vaatamata on Saaremaa siiski paljudele ligitõmbav piirkond ja suvel kohe kindlasti saart inimtühjaks jäämine ei ähvarda. Aga kui suvitajaid ikka liigub, siis talvel kipub olema juba piirkondi, kus elu sureb kevadeni välja, isegi seal, kus elanikke vaid üks.
2019. aasta 1. aprilli seisuga oli Saaremaal elanikkonna registrisse kantud 12 vaid ühe elanikuga küla.
Need on endises Kihelkonna vallas Kuralase, Vaigu ja Vaigu-Rannaküla, Leisis Kaisa, Laugu-Liiva ja Tiitsuotsa küla, Lümandas Eeriksaare küla, Mustjalas Merise küla, Pihtlas Matsiranna küla, Salme kandis Sõrve-Hindu küla ning Torgus Karuste ja Lõupõllu küla.
Enamik end nendesse küladesse elanikuna registreerinud inimestest on soetanud endale sinna kinnisvara, et rajada suvila. Nad elavad ja töötavad mandril või on koguni välismaalased. Võimalusel sõidavad Saaremaale puhkama ja on selleks ka endale maja ehitanud või vana elamise üles kõpitsenud. Paljuski on nende sooviks just vaikus ja rahu.
Neid majapidamisi, kus omanikud toimetavad oma esivanemate taludes, saab julgelt vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja ka siis on tegu juba rohkem suvise elupaiga kui tõsisema majapidamisega.
Mustjala Merise külas püüab oma esivanemate kodutalu toimimas hoida Enno Kolter. Kuna ta ainsa pärijana oma vanaonu maja maha müüa ei tahtnud, siis tuli see endale jätta ja peremehena toimetama hakata. Maja oli küll juba pea pool sajandit tühjana seisnud ja midagi suurt enam säilinud polnud, seepärast tuli see paljuski uuesti üles ehitada.
“Minu vanaisa vend elas seal,” räägib Enno Kolter. “Kuna tal oli lastetu abielu ja pärijaid ei olnud, siis tuli kellelgi seal tegutsemine enda peale võtta. Kui selle majaga alustasin, küsis nii mõnigi tuttav, et miks metsa, miks mitte mere äärde, aga mere äärde saab ju alati minna. Siin on aga päris põdrad, metskitsed ja viimasel ajal palju jäneseid.”
Praegu on see maja Kolteril kasutusel siiski rohkem suvilana ja päris igal nädalal ei jõua ta seal käiagi. “Eks maainimesel on suvilat omada natuke imelik, kui sul on Mustjalas juba oma maja olemas,” tõdeb ta. “Seepärast pole selles majapidamises ka midagi peale ümbritseva metsa. Kuna piirkond kuulub Natura alasse, siis ega seal majandamisega tegeleda tohigi.”
Enno Kolteri sünnikodu asub Merise külast umbes poole kilomeetri kaugusel ja Kugalepa külani on neli kilomeetrit ning kui minna otse läbi soode ja järvede, siis on Vanakubja sama kaugel.
62-aastase Kolteri sõnul talle üksi metsa sees olemine küll meeldib, kuid eraldatus ei ole olnud eesmärk.
“Maja on suurest teest ka eemal ja seepärast saab seal segamatult puhata,” räägib ta. “Köidab sealne rahu ja vaikus. See on esivanemate valitud koht ja seepärast minule väga oluline. Ei oska öelda, millest see tuleb, aga kui kodus vähkred voodis öösel ühe külje pealt teise peale, siis seal tuleb kohe uni peale.”
Enamasti saab Enno Kolter oma valdustes üksi toimetada, kuna sugulased ei kipu sinna just eriti tihti puhkama, sest, nagu peremees ütleb, nõukogude elektrifitseerimine pole Merise külla jõudnud.
Ilma tänapäeval nii vajaliku elektrita siiski päriselt toimetada ei tule. Nii kasutab Kolter vajadusel kaasatoodud elektrigeneraatorit või kodust kaasavõetud laetud akusid. Mõnikord tuleb ka küünlavalgusega läbi ajada.
Kui kodus vähkred voodis öösel ühe külje pealt teisele, siis seal tuleb kohe uni peale.
“Tuleb ka niimoodi elada, aga see pole minu jaoks midagi uut, sest olen ise ka kodus koolitükke petrooleumilambi valgel õppinud. Sugulastele on see olukord siiski pisut ekstreemne – et oma küünal ja taskulamp tuleb ikka kaasa võtta,” lausub Kolter.
Nagu paljudes teistes Saaremaa külades ja majapidamistes ei käi talvel Merisel keegi, sest lumega on tee lahti lükkamata ja seepärast keeruline ligi pääseda. Kui just jahimehed oma džiipide ja saanidega end metsavahele ei murra.
Samas on Merisele sattunud siiski ka kutsumata külalisi, aga asju on majast ära viidud vaid ühel korral. “Oli juhus, kui tuppa minnes avastasin, et pliiti ei ole enam,” meenutab Enno Kolter. “Kivid olid kõik ilusti alles, aga kõik pliidirauad olid ära viidud. See oli mul standardist pisut väiksem ja kõik ise tehtud, seepärast tuli pliidiraud jälle uus teha. Aga midagi muud suurt pole ära viidud ja lõhkumisi pole ka olnud.”
Leisis asuva Laugu-Liiva küla ainus elanik Meelis Rihkrand on sündinud Tallinnas ja ka töökoht on pealinnas. Nüüd on ta elu jagatud kahe koha vahel ja Laugu-Liivale soetatud elamises püüab ta olla nii palju kui võimalik. Talvel on Rihkrand küll enamiku ajast mandril, kuid kaugtööna on võimalik oma asjad ka Laugu-Liival ära ajada.
Meelis Rihkrand räägib, et otsustas endale Saaremaal kinnisvara soetada seitse aastat tagasi. “Vaatasin mõni aeg maju, mis sealkandis pakkumisel olid ja tegelikult variante, kus müüdi maja ja maad koos, eriti ei olnud. Oli maja, aga 1000-ruutmeetrise krundiga, mina soovisin suuremat kinnistut,” selgitab ta.
Lõpuks ostis 32-aastane Rihkrand 1920. aastate talumaja ning selle ja küla ajalooga on ta hästi kursis. “Üldpilt on olemas,” märgib ta. “Tean, et talus elas palju lapsi, keda elusaatus mööda ilma laiali paiskas. Maja oli 20 aastat tühjana seisnud ja väljakutse kõige kordaseadmisel on päris suur.”
Kui oled kogu aeg linnas ja inimeste keskel, siis paratamatult otsid vaikset kohta.
Nii on tulnud elamist päris palju remontida, sest aknad olid katki, loomad ja linnud elasid sees. Meelis Rihkranna sõnul on ta vaikselt ja jõudu mööda kõpitsenud eesmärgiga jõuda elamine sellisesse konditsiooni, kus oleks mõistlik toimetada.
Laugu-Liivalt on lähim maja umbes kilomeetri kaugusel ja Meelisele see põhimõtteliselt sobib. “Kindlasti oli koha valikul oluline ka see, et saaks palju omaette toimetada. Kui oled kogu aeg linnas ja inimeste keskel, siis paratamatult otsid vaikset kohta, kus saaks rahulikult olla,” põhjendab ta oma sammu.
Meelise pere on tema valikut toetanud, sest ka tema sõpruskonnas on palju neid, kelle elu on jagatud linna ja maa vahel. Eraldatuses peitub oma võlu ning Laugu-Liival on palju loomi, linde ja metsamarju.
Tegelikult inimesed siin ikka liiguvad, märgib Meelis, lisades, et päris vanajumalast äraunustatud kolgas see ka pole. “Suvel käib külalisi igal nädalal ja ka kohalikega saab suhelda,” lausub Meelis Rihkrand, kes Leisi kandis päris võõras siiski pole, sest tema isa Uno Rihkrand on sealtkandist pärit.
Rihkrand pole kuulnud, et kohalikud inimesed oleksid mandrilt siiakanti aeg-ajalt toimetama tuleva pere suhtes vastuseisu väljendanud, vähemalt tema kuuldes mitte. “Ma ju ei tea, mis inimesed saunas räägivad,” lisab ta muiates.
Mõtet kõik see sinnapaika jätta ei ole Meelis Rihkrannale esialgu veel pähe tulnud, seega pole tal seda ka plaanis. “Vaatan, et endal oleks hea ja ka pojal tulevikus koht, kuhu tulla,” tunnistab Saaremaa loodust ja Laugu-Liiva vaikust nautiv pealinlane.