Realismipisikuga Saara Väli

Veebruaris pälvis Saara Väli Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia. Foto: Erakogu

Kunstile pühendunud Orissaare neiu Saara Väli viimane kuu on olnud üliedukas – lisaks tunnustustele vabariiklikult kunstiolümpiaadilt on teda rõõmustanud teoste pääs kunstnike liidu kevadnäitusele ja rahvusvahelisele Art Renewal Center Salon’i kunstikonkursile.

“Olen juba varasest east, ütleks, et kogu elu kunstiga tegelenud, see on alati minu lemmiktegevus olnud,” ütleb 17-aastane Saara. Pühendumine toob ka tunnustuse. Veebruaris pälvis ta Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia, üleriigilisel kunstiolümpiaadil saavutas ta gümnaasiumiastmes kolmanda koha ja kolmandat aastat järjest parima koduse töö preemia. Olümpiaad koosneb kolmest osast: teooria tundmine, kohapeal antud teemal tehtud töö ja varem kodus tehtud töö.

Saara kunstiõpetaja Katrin Vaheri sõnul on Saara väga töökas ja elab pliiats või pintsel käes. “Loomult andekas ja vaimselt sisukas noor inimene. Tema maalid on realistlikud ja kajastavad mingi erilise maagiaga inimtundeid, mis igas mõtlevas vaatajas hakkavad vastu kajama,” rääkis Vaher. Ta nentis, et Saara on juba kujunenud iseseisvaks loovisiksuseks.

27. aprillil Tallinna Kunstihoones avatud kunstnike liidu kevadnäitusel on väljas 117 autori tööd, nende hulgas ka Saara maalitud autoportree “Mina”. “Pean ütlema, et uhke tunne on olla ühes nimekirjas kunstnikega, keda ma pidin kunstiolümpiaadiks õppima,” muigab neiu ise. 

Foto: Erakogu

“Mina” 

“Ma armastan end leida hetkedes, mis mulle ei meeldi. Seda pilti tehes olin ma seisundis, mis mulle ei meeldinud. Olin püstitanud endale eesmärgi areneda tehniliselt ning seetõttu surusin end raamidesse. Lisaks tuli raamidele juurde veel kooli- ja suhete stress. Olin seesmiselt tasakaalust väljas. Selles olukorras otsustasin teha autoportree. Mõistsin, et minu tasakaalust väljasoleku saab pöörata enda kasuks, tehes kunsti.

Kunstihoone kuraator Tamara Luuk märkis, et Saara töö on väljas koos põhiliselt Tartu traditsioonilise maalikooli väärtusi edasiarendavate kunstnike maalidega (Aapo Pukk, Liive Koppel, Laura Kõiv, Tea Lemberpuu, Evi Tuvikene jt). “Kuigi žüriile avaldasid muljet ka Saara guašid, otsustati üksmeelselt panna välja tema ainus esitatud õlimaal “Mina”. Meeldisid ka verinoore tütarlapse oma pilte iseloomustavad laused tema armastusest peatatud hetkede ja inimeste vastu, keda ta oma guaššidel kujutas,” lausus ta. 

Üks saarepiiga arengule kaasaaitajaid on juba poolteist aastat olnud kunstnik Aapo Pukk. Just tema õhutusel esitas Saara tööd nii kevadnäituse žüriile kui ka rahvusvahelisele Art Renewal Center Salon’i kunstivõistlusele. See on võistlus, kus konkureerivad realistlikku kunsti harrastavad kunstnikud üle maailma. Sel aastal saadeti võistlusele 4300 tööd, mille hulgast valiti erinevates kategooriates finaali 1500. Saara autoportree on üks 37 tööst, mis pääses finaali kategoorias Da Vinci Initiative, kus konkureerivad 12–19-aastased kunstnikud.

Aapo Pukk ütles oma õpilast iseloomustades, et Saara on lihtsalt üks suur õnnestumine. “Kui ta millestki aru ei saa, siis küsib. Ta tahab uue teadmise olemasolevasse süsteemi panna ja siis edasi liikuda. Teisalt, kui anda talle vabadus, et võta nüüd see metoodiline vahend ja lenda, siis on seal ka jõudu vabalt liikuda. See on tohutu looduse anne, mis tal on,” rääkis kunstnik. Ta lisas, et realismi vallas ei ole Eesti maalikunstis praegu toetuspunkte peaaegu üldse, Saara on selles mõttes haruldane leid.

Piiga ise ütleb, et realistlik maalikunst, inimeste ilmed ja emotsioonid, nende hinge tabamise moment on teda alati köitnud. “Varemalt tegin seda pigem alateadlikult, aga mida vanemaks saan, seda rohkem tuleb baasteadmisi ja kogemusi. Arvan, et realismil on maailmale veel palju anda, sest see on niivõrd suure väljendusrikkusega ja ammendamatu kunstivaldkond,” lausub ta.

Foto: Erakogu

Tehnikatest armastab Saara kõige rohkem õlivärvi, kuna see on kreemjas ja “vigadele andestav meedium”. Neiu kasutab ka pastelli, guašši, pliiatsit.

Etteantud teemadel on Saare sõnul vahel lihtsam, vahel ka raskem tööd luua. “Eelistan siiski ise valida, mida kujutada. Aga teinekord avab etteantud teema hoopis uued ideed, millele muidu poleks osanud mõelda. Siin võiks näiteks tuua minu kunstiolümpiaadideks tehtud kodused tööd,” sõnab ta.

Ideede kohta ütleb noor kunstnik, et neid tuleb uksest ja aknast, aga et midagi alustada ja ka lõpetada nii, et selle idee suurus ei jääks tehnilise vilumatuse varju, tuleb oma oskusi veel pikalt täiustada. “Õnneks on mul selleks veel terve elu ees, elame-näeme, mis ideed on veel tulemas.

Seoses enese arendamisega on mul plaan pärast gümnaasiumi minna välismaale, arvatavasti Itaaliasse kunsti õppima,” räägib ta.

Aapo Pukk nentis, et noori loojaid tuleb kindlasti tunnustada ja innustada, kuid lisas, et seda tuleb teha arukalt. “Me ei tea, mis teda ees ootab. Tähtis on, et ta saaks rahulikult küpseda ja liikuda edasi siis, kui tunneb ise, et on selleks valmis,” lausus ta.