Klaara Priske 95: Valge Samurai leti taga ja teatrilaval

SUVISELT TURULT TALVEKS: Homme 95-aastaseks saav Klaara Priske pakub huvilistele Kuressaare turul kvaliteetset kaupa. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Homme saab 95-aastaseks paljudele saarlastele teada-tuntud kuressaarlane, endine müüja ja rahvateatri näitleja Klaara Priske. 

Vaatamata kõrgele eale ei malda vanaproua kodus istuda, võttes päikesepaistelistel päevadel koha sisse turuleti taga, pakkudes huvilistele kirevamustrilisi kindaid, sokke, salle, kampsuneid ja teisi kudumeid.

Aastakümnetega on see rõõmsailmeline naine saarlastele nii omaseks saanud, et enamik teda tundvaid inimesi ei teagi, et ta on sünnilt võrokene.

Pisikest Klaarat hoidis ja kasvatas põhiliselt tema vanaema, mitut keelt valdav endine kooliõpetaja. Ja huvitav-huvitav: Klaara vanaisa oli rahvuselt jaapanlane!

Vanaisa hukkamise järel Kaug-Idas põgenes pere Hiinasse. Klaara vanaema tahtis aga koju. Kahjuks ei võtnud tema õed-vennad ja lähisugulased kahe lapsega kodumaale naasnud naist enam omaks, sest tal oli kaasas kaks “samuraid”.

Klaara ema oli tõepoolest tõmmu ja pruunide pilusilmadega. Väike Klaara olnud aga blond ning sai koolis hüüdnimeks Valge Samurai.

Lastekodulaps on Klaara ka olnud. Kaheksa aastat elas ta Tilsi lastekodus. “Ma olin kõige pisem. Kõik hoidsid ja hellitasid mind. Lastekodus õppisin selgeks eesti keele, kuna vanaemaga rääkisin vaid saksa keeles,” meenutas memm.

Õppimine Klaarale raskusi ei valmistanud. Talle meeldis koolis käia. Pärast koolitunde oli võimalus näitemängu teha, tantsuringis ja laulukooris käia. Suvel aga ootas teda ees raske karjalapsepõli. Ühel suvel põgenes väike karjane peremehe ketihoopide eest vanaema juurde Tartusse. Õnneks lubas ema tal Taaralinna jäädagi.

Tartus läks Klaara klaasivabrikusse, hiljem turbarabasse tööle. Raske füüsiline töö käis talle aga üle jõu. “Ma lihtsalt ei pidanud vastu. Olin just saanud 16 aastat vanaks ja andsin ennast töötuna üles. Ühel hommikul teatati mulle, et pane ennast valmis – lähed Saaremaale baasiehitustöödele,” on Klaara Saarte Häälele rääkinud 10 aastat tagasi.

Tüdruk saadeti Sõrve. Seal ehitati Stebeli patareid, Klaara oli kontoritööl. Sõja-aastail suunati Klaara operatsiooniõdede kursustele. Ta on seisnud ka püssitoru ees, mõeldes, kas nii tulebki elust lahkuda. Samal ajal kostnud saksakeelne hüüd: “Mitte tulistada!”

Karme sõja-aastaid meenutades rõhutas eakas naine, et ta pole kunagi olnud hävituspataljonis, nagu see on kirjas raamatus “Punane terror Saaremaal”. Kuidas selline info raamatukaante vahele sattus, seda ta ei tea. Klaara endaga pole loo autor sel teemal rääkinud.

Üle viie aastakümne on Klaara müüjana ostjaid teenindanud. Praegugi tahab Klaara turule, aga kahjuks on tal probleeme kuulmisega. Vaatamata sellele loodab ta ostjatega hakkama saada.

Teatris ta enam lavalaudadele ei astu, aga rolle, mida meenutada, on kuhjaga.

Saarlasest telerežissöör Norma Jõekalda on sitkest saare naisest salvestanud saate telesarja “Naised” tarvis, mida aastakümneid tagasi ETV ekraanil näha võis.

Harrastusnäitleja oli ka tema poeg Herbert, kes ammu juba taevastel radadel kõnnib, sama teed on läinud Klaara abikaasa, minia ja väimees.

Memmele on abiks ja rõõmuks tütar Marje ning lapselapsed.

Saarte Hääl ja Kadi raadio soovivad tarmukale vanaprouale tervist, meelekindlust ja palju päikselisi päevi!