NII HEAS KUI HALVAS: Valve ja Heino Rauna said kokku tantsupeol

OSKAVAD TEINETEIST KUULATA: Valve ja Heino Rauna leiavad, et ehkki naised tahavad üldiselt oma tahtmist saada, peab ka mees oma tahte vahel maksma panema.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Heino ja Valve ütlevad nagu ühest suust, et kuuskümend aastat on pikk aeg. Abiellusid nad 1959. aasta 26. septembril. 

Nemadki olid kokku saanud tantsupeol.

"Me pole ühe kandi inimesed olnud," täpsustab Valve. Heino oli maapoiss Muratsist. Alguses töötas ta saartel paiknenud sõjaväe ehitusbrigaadis, siis remondi- ja ehitusvalitsuses ning seejärel Saare Kaluris. Nüüd teeb Heino ehitustöid vaid vajaduse korral, kuid varem oli see talle ka hobi. Tuulte Roos on tema ehitatud, kui Heino oli töödejuhataja. Uuel Eesti ajal oli ta tööl linnavalitsuses.

Valve kodune koht oli Pahilas Tagavere kandis. Nende kohtumise ajal töötas ta õpetajana Vaivere koolis. Lisaks õpetajaametile oli Valve ka Kasti mõisas asunud rahvamaja juhataja. Seal toimunud peol nad teineteisele silma jäid. "Heino oli spordipoiss. Tegi tõstmist ja kuuli-ketast. Vaatasin, et sellel jõudu on," meenutab Valve nende kohtumist. Pulmad peeti Muratsis Heino kodus mere ääres sadama kõrval, kus rehetoast sai selleks õhtuks saal. "Rahvast oli üksjagu. Joomamehed tulid veel esmaspäeval pead parandama," räägib Heino. 

Tol ajal restoranis ei käidud, kodus tehti õlut ja pulmaroogadeks tapeti vasikas. Kokkasid toimetas terve brigaad, nii et toidupuudust polnud. Valve kaudu saadi ka ansambel mängima. "Ilm juhtus ka kena olema: kogu septembri oli sadanud, aga just see laupäev jäi järele," meenutab Heino. Enne pulmi käis Heino koos Valve vennaga hobusel Pahilas kosjas. "Kohe oldi nõus. Vanematel oli hea meel, et said tüdrukust lahti, muidu toida teist ilmaasjata," naljatab ta. Nüüd on neil kolm last ja kolm lapselast.

VALVE RAUNA: Eks mõlemal peab sõnaõigust olema. Kuulad ära, mis teine tahab rääkida."

Pärast pulmi elati paar kuud Muratsis Heino isa juures. Siis koliti linna kööktuppa. Samal ajal võeti linna servas krunt ja Heino hakkas maja kallal nokitsema. Valve käis veel linnast Vaiverre õpetajaks, kuid siis tuli temagi linna, algkooli õpetajaks. Sel ajal oli praeguse Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi ruumes algkool ja ka venekeelsed klassid olid seal majas. Valve oli algklassiõpetaja, lisaks klassijuhataja ja juhatas ka koorilauljaid. Pärast pandi ta veel kehalise kasvatuse õpetajaks.

Majaehitamise kõrvalt Heinol enam tipptasemel spordi tegemiseks aega ei jäänud. "Kahte asja ei saa korraga teha," tunnistab ta. Maja said nad valmis kolme aastaga. Tõsi, alguses elati vaid ühes toas, hiljem tehti peale ka teine korrus. Heino juhib tähelepanu asjaolule, et tol ajal võis majas olla vaid 60 ruutu elamispinda, millele lisandusid abiruumid. "Ei olnud nii, et teen sellise maja, nagu tahan."

Lastekoore juhatanud Valve reisis palju. Heino eelistas aga kodus olla ja maja kallal nokitseda. "Ma ei viitsi [reisida], parem loobin ketast või tõukan kuuli," nendib ta. Pealegi oli ta nooruses sporti tehes saanud küllalt ilma näha, peamiselt küll suurt Venemaad. Heino arvab, et sport on teda elus igati aidanud, kuid oluline oli ka sellega piiri pidamine, et tervist mitte ära tappa. Tema ajal oli spordisaal vaid praeguses Vanalinna koolis. Enamasti tehti trenni väljas lumehanges.

Ja nagu nad alguses ütlesid: 60 aastat on pikk aeg ja ka tülisid on selle aja sees ette tulnud. "Naised tahavad oma tahtmist saada, aga mehel tuleb oma tahe ka maksma panna," mui-gab Heino. Ja Valve täiendab: "Eks mõlemal peab sõnaõigust olema. Kuulad ära, mis teine tahab rääkida."

Tagasi üles