Vabatahtlik päästja tõi inimese surmasuust välja

OLARI MALK on ise vabatahtliku päästjana palju koolitustel osalenud ja ka teisi koolitanud. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Aprillis 49-aastaseks saanud Pöide kandi mees Kaido võib oma teist sünnipäeva hakata tähistama 25. mail. Just sel päeval päästis seiskunud südamega mehe elu Olari Malk, vabatahtliku merepääste seltsi liige.

Oli laupäevane päev ja Kaido sõitis koos abikaasaga parasjagu Kuressaare ringteel. Järsku tundis ta ennast halvasti. “Naise jutu järgi olin ma auto ikka seisma jätnud ja siis... “ meenutas Kaido eile Saarte Häälele. Kolm punkti tähendavad, et mehe süda lakkas tuksumast. Kaidole pandi neli aastat tagasi südamestimulaator, mis oli viimasel ajal streikinud ja 25. mail ütles päriselt üles.

Linna sissesõidutee äärde kogunes rahvast ja parkis teisi sõidukeid. Liiklus ringteel peatus ja esmapilgul tundus juhtunu liiklusavariina. Juhuslikult möödunud Pihtla vabatahtlik päästja ja Saaremaa vabatahtliku merepäästeseltsi liige Olari Malk peatas oma sõiduki kõrval Olerexi tankla hoovil. Kui talle öeldi, et seisvas sõidukis on juht surnud, Olari sellega ei leppinud. Kiiresti palus ta pealtvaatajate abi mehe autost väljatõstmisel ja alustas elustamisega. 

“Ta jätkas elustamist, kuni kiirabi saabus ja elustamise üle võttis, ning abistas meedikuid jõudumööda kuni kiirabi lahkumiseni,” ütles Saarte Häälele Saaremaa päästepiirkonna juhataja Margus Lindmäe. Haigla kiirabi juhataja Mihkel Laidna sõnutsi sai Kaido elu päästetud just tänu kiirele elustamisele. Juba kaks päeva hiljem tundis mees ennast enam-vähem. Kaido sõnul pandi talle Tallinnas haiglas uus südamestimulaator ja hiljem ei ole tal mingeid tervisemuresid olnud.

Margus Lindmäe rääkis, et elustamine on küll raske töö, aga ta on kuulnud, et kõige raskem on elustamise julgus ja otsuse vastuvõtmine. “Julgus ja oskus tegutseda kriitilistes olukordades ei tarvitse kaasasündinud olla, seda tuleks veidi õppida,” sõnas ta. Olari Malk on seotud vabatahtlike abistajatega, saanud koolitusi ja ka julguse tegutseda.

Lindmäe nentis, et Eesti Punane Rist teeb koolitusi nimega “Sinu käed päästavad elu”, aga sageli jäävad grupid täitumata, sest soovijaid ei jätku. “Sättige oma elujärg selliselt, et võite ka ise kangelane olla.”

Saaremaa vabatahtliku merepääste seltsi juht Maidu Lempu tõdes, et Kaidoga juhtunu räägib sellest, et vabatahtlikud merepäästjad ei taga turvalisust ainult merel. “Nad on tegelikult kogukonnas isikud, kes näevad ohtu, oskavad ja julgevad tegutseda vastavalt situatsioonile,” rääkis Lempu. Ta rõhutas sama, mida Lindmäe: koolitused annavad ka tegelikult käegakatsutavaid tulemusi.

“Mida rohkem meie keskel selliseid inimesi liigub, seda turvalisem on,” sõnas Lempu. “Merepäästes on meie motiiviks “teise võimaluse nimel” ja Olari näide ongi sellest, et me suudame anda inimestele teise võimaluse.”

Kuus korda lasti kehast elektrit läbi

Olari Malk ütles Saarte Häälele, et 25. mai lõunal toimunust hiljem mõeldes on ta endalt küsinud: oli see saatus või mis? 

“Tulin parasjagu Jyski poest ja mul oli valida, kas kodu poole minna Tallinna maantee või ringtee kaudu. Valisin ringtee. Vaatasin, et autod hakkavad enne ringteed ringi keerama ja linna poole tagasi minema. Pöörasin Olerexi parklasse sisse ja uurisin, mis toimub. Keegi jooksis ja teatas, et mees on autos ära surnud. Läksin vaatama, mees oli näost sinine, suu vahutas. Teised mehed vaatasid, ütlesin, et tõstame ta nüüd autost välja, kohe hakkame elustama. Kambaga tõstsime välja, kerge see ei olnud. Suur mees, elutu keha nagu sült, väga keeruline tõsta. Panime selili, siis külili, et vaht ja ila välja valguks. 

Siis juba kuulsin kiirabi, minuti pärast oli kohal. Siis nagu ikka, särgid puruks, meedik Anton Lii hakkas esimesena kunstlikku hingamist tegema. Kui tal oli vaja elektrišokimasin külge ühendada, võtsin üle, hakkasin ise pumpama. Juhtmed pandi külge ja kuus korda lasti kehast elektrit läbi, enne kui hakkas vaikselt roosaks tõmbuma. Südamemassaaži tehes tundsin, kuidas süda vaikselt vastu hakkas lööma. Käed hakkasid alles kodus värisema, varem ei mõelnud üldse mitte midagi, kõik toimus automaatselt. Adrenaliin voolas alles hiljem sisse.”