Kaubandustöötajast sai tegus loomakasvataja

KONTROLLLÜPS: Nädal tagasi oli Külli Saar üks neist, kes Haeska farmis kontrolllüpsi tegi.

FOTO: Egon Ligi

53 aastat tagasi Tallinna kaubandustehnikumi lõpetanud Külli Saarele pakuti kodusaarel tööd Kaali kaupluses. Kahe aasta pärast võttis Sepa küla neiu vastu uue pakkumise. Temast sai Kõljala sovhoosi lüpsifarmi töötaja. 

1978 edutati noor naine farmibrigadiriks. Saue-Putlas oli kaks lüpsifarmi, mõlemas sada lehma  ja noorloomalaut. 

“Maatöö ei olnud mulle võõras. Kodus olid ju ka loomad. Majandi lautades oli kokku 200 lüpsilehma ja 200 noorlooma. Lüpsjaid oli kaheksa ja karjakuid neli. Loomakasvatajate jaoks oli kuus maja. Oli vaja muret tunda lüpsjate küttepuude pärast ja ka sellepärast, kas nende maja gaasiballoonis ikkagi gaasi on,” meenutab Külli ligi neljakümne aasta tagust aega.

Kevadel oli vaja karjamaa-aiad parandada. Noorloomadega oli tegu. Nad ei tahtnud kuidagi rohumaal püsida.

“Oi kui palju me oleme neid Putla soost püüdnud, isegi Eiklast koju ajamas käinud. Ükskord kui istusime parasjagu sünnipäevalauas, tuli teade, et mullikad on karjamaalt jooksu pannud. Läksime kogu seltskonnaga neid tagasi ajama,” meenutab Külli.

Veel toonitab loomakasvataja, et farmitöötajad on majanduse madalseisu üle elanud. Vaatamata sellele, et piima hind oli madal ja palgad väikesed, töötegemise isu see ära ei võtnud.

Keegi ei osanud eelmisel sajandil ja veel selle aastatuhande alguses unistada sellest, et lehmad annavad aastas kuni 10 000 kilo piima ja rohkemgi veel. 

“Naima Kütt oli meie farmi esilüpsja. Tema sai 4000-liste klubisse. See oli suur asi. Tol ajal andsime loomadele käsitsi jõusööta. Karjak pani tähele, et Naima annab lehmadele jõusööta ehk ülearu, aga eks sellest ka tulemused,” meenutab Külli.

Lehmad annavad 10 000 kilo piima aastas

Haljassööta jagus piimakarjale ka tollal küllaga. Kasvatati söödakapsast. Käsitsi tuli seda koristada ja loomadele ette anda.  

Kaadri voolavus oli suur. Tööle sattusid ka alkoholilembelised mehed ja naised. “Läksin hommikul lauta ja vaatasin, et karjak pole tööle ilmunud. Sel juhul tuli mul endal teda asendada. Telefoni meil kodus ei olnud. Juhtus ka nii, et varahommikul tuli keegi farmist ja koputas akna pihta, öeldes, et lüpsja pole tööle tulnud. Lehmi ei saanud lüpsmata jätta. Panin kiiresti riidese ja läksin,” räägib Külli. 

Nüüd tegeleb teenekas loomakasvataja rohkem kontoritööga. 

Aastakümnetega on töö palju muutunud

“Mõtlesin koju jääda, kui arvutid tulid. Aga tänu lapselapsele sain arvuti käsitsemise selgeks. Nüüd ei kujuta ma oma tööd ilma arvutita ette,” tunneb ta heameelt.

Aastakümnetega on lüpsifarmides palju muutunud. Nüüd lüpstakse lehmi kolm korda päevas. Farmid on varustatud nüüdisaegsete seadmetega, loomad on vabapidamisel. Haeska lauda piimaandjatel pole karjamaadele enam asja. Ööpäev läbi saavad nad sööta nosida laudas. Lehmadel on ees silo-heinasegu koos mineraalide ja jõusöödaga.

Külli kiidab Kõljala POÜ juhti Tõnu Posti, kelle initsiatiivil uus laut ehitati. Aastakümneid vanades piimafarmides töötanud Saar tõdeb, et suurfarm on väga loomasõbralik. Laudas on kõikvõimalikud piirded ja asemed. Taanlastega koostöös võeti kasutusele uus süsteem, mis võimaldab lehmadel paremini söödalava juurde pääseda. See on plussiks loomade heaolule. 

Kaadriga erilisi probleeme Kõljalas pole. Palgad on normaalsed. Töötingimused väga head. Külli sõnul on ühte lüpsjat siiski peagi juurde vaja, kuna lüpsikari tasapisi täieneb-suureneb. 

Kõljala POÜ on valinud pidamiseks punasekirju holsteini. Varem on nad katsetanud ka teiste tõugudega, kuid just punasekirju holsteini tõugu lehmade päevalüpsid on kõige suuremad.   

“Andmebaas on arvutis. Toodangu järgi on lehmad koondatud kuude lüpsigruppi,” annab Külli teada. 

51 aastat tagasi Kõljala sovhoosi lüpsifarmis tööd alustanud saarlanna ei osanud toona ette kujutada, et XXI sajandi algul ei pea loomakasvatajad enam hanguga vissidele heina ette tassima, käsitsi söödakapsast lauta vedama ega muud füüsilist jõudu nõudvat tööd tegema. 

“1980. aastal õnnestus meie sugulastel Ameerikast ka Saaremaale sõita. Nad käisid ka minu töö juures ja imestasid, et teil on ikka veel sõnnikuhang kasutuses. Me ei osanud siis millestki muust unistada,” vaatab Külli ajas tagasi.

Nüüd on Kõljala POÜ-l kõik vajalikud seadmed nii laudas kui põllul olemas. Esimene niide on siloks ja heinaks tehtud. Jaanipäevajärgne vihm pani rohu taas hästi kasvama. Kui ilma peab, saab teisest niitest söödavarudele korraliku lisa.

Tagasi üles