Hevimees Kalle Kolteri süda tuksub festivali tiibklaverile

VÄSIMATU ABIMEES: Kalle Kolter viis Mustjala muusikafestivali reklaamtrükise 300 postkasti. Foto: Erakogu

1995. aasta suvel alguse saanud Mustjala muusikafestivali püsimisele on oma suure panuse andnud ka endine Mustjala vallavanem Kalle Kolter.

Kui pärida festivali ellukutsujalt ja korraldajalt Aare Tammesalult, kes kohapealsetest inimestest festivali läbiviimisele kõige enam kaasa on aidanud, vastab Aare puusalt, et Kalle Kolter.     

Endise Mustjala vallavanema ja praeguse teenuskeskuse juhi entusiasm piirkonna mainet tõstva ürituse toetamisel tundub igati mõistetav, ent Kolter panustab festivali organiseerimisse tublisti rohkem kui mistahes ametimehelt saaks nõuda või eeldada. Kalle on asja juures hingega, ta on nagu kohapealne toetuspunkt, kus saab kasulikke nõuandeid ja abi kõikvõimalikele praktilistele küsimustele, iseloomustab Tammesalu. On vaja kelleltki festivali jaoks midagi rentida või laenata, pole Kallest paremat abimeest.

Ka tänavuse festivali korraldamisel oli Kolter abiks mitme mehe eest. Esmakordselt ürituse ajaloos viis ta kõigisse Mustjala valla 300 postkasti festivali tutvustava flaieri, et ergutada ka kohalikke muusikasündmusest osa saama. 

Kalle Kolter: “Kui ütled, et poisid, tulge ja viime selle tonnise klaveri jälle käte jõul Ninase suurtükipesasse, siis keegi abist ära ei ütle.” 

Kolter selgitab, et kui Aare Tammesalu toob Tallinnast ja laiast maailmast kohale nimekad muusikud, siis tema pärusmaaks on transport ja kontsertpaikade ettevalmistusega seonduv. “Kui ütled, et poisid, tulge ja viime selle tonnise klaveri jälle käte jõul Ninase suurtükipesasse, siis keegi abist ära ei ütle,” räägib Kalle Kolter. Kontsertklaveri tassimine on meeletu töö ja suur peavalu nii või teisiti, aga Ninasel tuleb klaverit tassida paarkümmend sammu n-ö allamäge. “Seal on üsna järsk allaminek, aga ikkagi saime hakkama,” räägib Kolter, kelle sõnul kasutatakse viimasel ajal klaveri paikatõstmiseks siiski kraanat. Kergete killast pole olnud ka moodullava tassimine merekaldale. “Vot sellised ekstravagantsed asjad, nendega ma olen siin tegelenud, et asi ikka toimiks.”

Kolter tunneb uhkust, et Mustjala festival on muusikaliselt rahvusvahelisel tasemel, samas kui seda korraldatakse väikese eelarvega. Lihtsam on korraldada suuremat festivali, sest nii riik kui erafirmad toetavad selliseid meelsamini, tõdeb ta.

Kalle Kolter, kes enda sõnul on “puhtas hevimees” kuulab nüüd aina meelsamini festivalil pakutavat repertuaari. “Kui ma 90ndatel festivaliga tegelema hakkasin, siis võttis ikka aega, kui ma klassikalise muusikaga ühele lainele sain, aga nüüd iga päevaga selle meeldivus kasvab,” tunnistab Kolter. Eriti on talle mällu sööbinud 1999. aastal Mustjala kirikus toimunud kontsert, kus astusid üles Jüri Leiten (trompet), Andres Uibo (orel) ja Ain Varts (elektrikitarr). “Siis mõtlesin küll, et mismoodi rokikitarr, trompet ja orel kokku sobivad, aga see oli väga haruldane kontsert,” meenutab Kalle. “See kõlas nii hästi, et võttis tõesti kõhu alt kõhedaks.”

Kalle Kolteri sõnul on Mustjala festival üks vanemaid üritusi Saaremaal. Enne kui Kuressaare merepäevad pihta hakkasid, oli Mustjala festival juba ammu kuulus. Tasub olla tänulik, et midagi sellist Mustjalas ikka veel toimub. Inimesed tulevad klaverikontserti kuulama ja ei jõua ära imestada, kui väikse piletiraha eest saab siin näha mainekaid artiste. “Selline püha üritus meie piirkonnas, kui aus olla,” möönab Kolter.

Aare Tammesalu, kes ise on sisse kirjutatud Ninase külasse, räägib, et festivali korraldades on tema eesmärk anda oma panus Põhja-Saaremaa arengusse. Üks asi on tuua siia mõni valmistoode nagu kõikvõimalikud tuurid, mis sõltumata toimumispaigast on alati ühesugune. Teine asi on teha midagi spetsiaalselt konkreetse koha jaoks. Näiteks viimasel festivalil Ninase suurtükipatarei laskepesas ette kantud Igor Stravinski “Sõduri lugu” sobis sellesse miljöösse nagu valatult. Kavalehe koostamiseks võttis Tammesalu ette kogu Ninase laskepesa ajaloo ja tekkinud paralleel Stravinski teosega oli hämmastav, hoopis midagi enamat kui selle esitus suvalises teatrimajas. Inimesed, kes väljastpoolt Eestit laskepesasse satuvad, on sellest tavaliselt vaimustuses. “See on täiesti unikaalne, väga harva, kui midagi sellist näeb.”