Politseinik manitseb: metsas ära kaota pead!

MEELIS JUHANDI Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Kuna korilaste hooaeg on algamas, jagab Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem Meelis Juhandi näpunäiteid, kuidas metsas ohutult mütata ja mida teha siis, kui siht silme eest kadunud on. 

Politseiniku sõnul on suurimaks murekohaks, et metsa kadunud inimesed ei julge päästjatele oma eksimisest teada anda. “Levinud on käitumismuster, kus kõigepealt, kui selleks üldse võimalust on, helistatakse sugulastele-tuttavatele ja omaksed hakkavad inimest taga otsima. Alles hiljem antakse teada politseile, aga õhtul pimedas on päästjatel märkimisväärselt keerulisem inimest otsida. Ülereageerimine sellises olukorras ei maksa midagi,” rääkis Juhandi.

Levinud viga, mida inimene metsa eksides teeb, on puude-põõsaste varju või lohkudesse pikali heitmine. 

“Maastikuotsingutel on sellistest kohtadest väga raske leida. Põõsaalused tuleb väga piinlikult läbi otsida. Tegelikult peaks eksinu võimalikult lageda koha peal olema, et teda oleks näha,” rääkis Juhandi.

Ilmtingimata võiks metsa minnes selga panna loodusest hästi eristuvad riided. Värv, mida ka pimedas näha on, on erkkollane. Väga oluline on kanda mütsi või rätikut – eriti hea, kui see oleks heledat värvi. 

“Kui õhtusel ajal kuskile põõsa äärde pikali visata, siis kogu energia hakkab ära minema. Kõige rohkem energiat, 70% läheb välja peast, sest see on koht, mis higistab kõige rohkem,” sõnas Juhandi. “Kui tunned, et oled eksinud, tuleb jääda marurahulikuks. See on keeruline, aga kui hakkad kuskilt mingit teed emotsionaalselt otsima, siis kaotad väga palju vedelikku ja energiat.”

Teadupärast hakkab inimene eksinud olles ringiratast käima. Meelis Juhandi tõestab seda sellega, et olenevalt, miskäeline inimene on, astub tema vastasjalg lühemaid samme. Kui inimene on eksinud, peaks ta olemasolevate vahenditega, näiteks taskurätikuga tegema silmakõrgusele mingisuguse märgistuse. 

“Seda märki järgides võtad mingi teise asimuudi ja siis liigud selle suunas ning paned aeg-ajalt uue märgi. Siis tekib joon ja selle järgi liigud sirgelt,” selgitas Juhandi. Teiseks lahenduseks oleks leida metsast umbes 2–3 meetri pikkune puuoks ja kõndida nii, et oksa üks ots maas lohiseks. Pikk oks ei lase samuti suunda muuta ning inimene kõnnib sirgelt.

Meelis Juhandi sõnul on suurimad probleemid just laste ja eakatega. “Vanadel inimestel on mälupilt mingist metsarajast, mis on nende meelest alati olemas olnud, aga mets muutub kogu aeg ja seda teeotsa ei pruugi paari aasta pärast enam olla. Lageraie puhul võiks eeldada, et orienteeruda on palju lihtsam, aga tegelikult lööb see pildi hoopis sassi.” Juhandi soovitab oma eakate lähedastega kasvõi koos metsa minna või neile ohutut metsas käimist selgitada.

Teisest küljest on politseinikul kahju, et noored enam üldse metsas ei käi. “Metsa minnes tuleb võtta aega ja metsa ei tohiks mingil juhul karta,” sõnas ta.

Veel pole mõtet seenele minna

Üldiselt on pilt selge ja midagi rõõmustavat öelda pole. Kuigi Kuressaares oli just suur vihmasadu, oli see siiski nii lokaalne, et metsa seeni korjama minna pole veel mõtet.

Sõrve kant on täitsa kuiv ja tühi, kuigi kaitsealalt võib kukeseent leida. Samuti pole seeni veel Loode tammikus. Aga naljaga pooleks, reeglina hakkab alati augusti teisel nädalal sadama ja 3.-4. nädalal on seeni küllalt. Nii et naudime veel ilusat ilma.

Seeneuurija Vello Liiv