/nginx/o/2019/07/31/12423034t1h27f5.jpg)
Saarte Hääl heitis pilgu Eestis kütitud jahitrofeede registrile ja uuris, kui hinnaliste trofeedega jahijumalanna Diana on saarlasi õnnistanud.
ARVUDE KEELES: Saaremaa uhkeimad jahitrofeed
1. august 2019, 00:23
Saare jahimeeste au ja uhkus on kahtlemata punahirv, kelle 1085 registreeritud trofeest on tervelt 754 ehk 70 protsenti pärit Saaremaalt. Saarlaste, täpsemalt Mustjala jahiseltsi liikme Mihkel Kauberi käes on ka Eesti väärtuslikuim hirvesarvepaar. Selle tiitli napasas ta alles mullu sügisel hiidlastelt, kelle valduses on samas kümnest Eesti parimast hirvetrofeest tervelt kaheksa.
Uhkust on põhjust tunda ka saarlaste kährikutrofeede üle. 71-st hinnatud kährikukoljust 44 ehk 62 protsenti pärinevad Saaremaal kütitud ulukitelt. Kährikukuningaks võib aga nimetada Jüri Kaju Pihtla jahiseltsist, kelle nimel on nii esimese kui ka kolmanda koha trofee. Väärtuselt neljas kährikukolju on aga Mihkel Kauberi valduses.
Märkimisväärselt palju on saarlastel ka mägratrofeesid. Eesti 253 trofeest 136 ehk 54 protsenti on saaremaist päritolu. Ja nad on üsna väärtuslikud – Orissare jahiseltsi liikme Martin Heina kütitud mägra kolju on üldtabelis 12. kohal, soliidsed on ka Ardi Aaviku 14. ja Jüri Kaju 18. koht.
Eestis kütitud ja hinnatud rebasetrofeedest on pea iga kolmas (103 330st) kütitud Saaremaalt. Kõrgeima, kolmanda koha vääriliseks on hinnatud kolju, mille 1992. aastal küttis Allan Pulk.
Hinnatud Saaremaa põdratrofeede hulk, 122, jääb kõikidest Eesti trofeedest (1846) alla seitsme protsendi. Samas hoiab Arli Lember juba 1983. aastal kütitud kuldsete sarvedega enda käes Eesti kõigi aegade teist kohta.
Jaan Mägi 1996. aastal kütitud hundi kolju on hinnatud Eesti kõigi aegade kolmandaks trofeeks. Sellesama hallivatimehe nahk aga hinnati kõigest pronksmedali vääriliseks, mis annab üldtabelis alles 149. koha.
Metskitse hinnatud trofeedest 13% on Saaremaalt, parim neist kuulub Martin Leedole, millega ta üle-eestilises pingereas on 10. kohal. Metssigade trofeedest on saarlaste arvel 12%, kõige väärtuslikum on kütitud 1986. aastal Mati Õispuu poolt ja annab Eesti arvestuses 17. koha.
Kõige tagasihoidlikumad tulemused on saarlastel kopra ja ilvese osas. Viimase puhul on tegu kaitsealuse loomaga, keda peaaegu ei kütita, koprad aga ei kipu Saaremaal kasvama just ülearu suureks. Saaremaa ainus ilvesetrofee kuulub Mati Kirsile, kuid looma kuldmedali vääriliseks hinnatud nahk on tabelis alles 122. ja kolju 178. kohal. Parima kopratrofee omanik Kristiina Lõoke on pingereas 131.
KOMMENTAAR
Selline soliidne trofeede tulemus on suuresti aastaid kestnud valiklaskmise ja jahimeeste trofeesse suhtumise tulemus. Saare- ja Muhumaa jahimehed väärtustavad jahisaaki, olgu siis tegemist väike- või suurulukiga. Südantsoojendav on hinnata korralikult väärindatud trofeed, mis näitab küti austust ulukisse.
Pikka aega kestnud valiklaskmise tulemuseks võime lugeda ka seda, et 2018. jahiaastal õnnestus Mustjala maadelt küttida hetkel Eesti parim hirvesarv.
Sageli on valiklaskmist tõlgendatud kui küttimise võimaluse puudumist. Kaugel sellest. Valiklaskmine on vajalik, et meie ulukipopulatsioon oleks õiges vanuses ja struktuuris, mis tagaks ulukikahjustuste väiksema tekkimise. Kui vanemad loomad ära küttida ja noored alles jätta, on tõenäosus kahjude tekkimiseks suurem, sest noorloom vajab eksisteerimiseks rohkem toitu. Sama efekt on ka siis, kui liialt isaseid loomi küttida ja emased alles jätta, mille tulemusena loomade arvukus oluliselt suureneb.
Rahvusvaheliselt tunnustatud Leedu trofee-ekspert Egidius Bukelskis on öelnud: "Teadlik küttimine on jahipidamine, valikuteta laskmine on tapmine." Soovin meie jahindusele teadlikku küttimist, siis on ulukipopulatsioon tugev ja jätkusuutlik, jahimeestel võimalik väärtuslikku liha ja hinnalisi trofeesid juurde hankida ning põllumeestel vilja ja metsameestel metsa kasvatada.
rahvusvahelise kategooriaga trofee-ekspert