KÜLA LOOD: Üru poolesajapäine kassihaarem
Vaata värvikaid fotosid!

EMALIK HOOLITSUS: Maret Veersalu söödab iga päev kaks korda täis 50 kassikõhtu ja pakub neile ulualust nii toas kui ka lakas.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Karujärve taga Üru külas elavad mees, naine ja viiskümmend pudruga toidetud kassi.

Põgus pilguheit reedab, et Üru külatänava viimane majapidamine metsaserval pole päris tavaline maakodu. Paar kassi esiku ees ja teist samapalju aknalaudadel püüab tähelepanu. Kui majast väljunud naisterahva sabas lipsab toauksest õue järjest uusi neljajalgseid, saab selgeks, et oleme jõudnud kohta, mida me küll ei teadnud otsida, ent kust ei saa üle ega ümber.

Maja perenaine Maret Veersalu räägib, et esimese kassi tõi ta majja enam kui kümme aastat tagasi Kihelkonnalt Kangru LP laudast. See oli väike isane kassipoeg Pallu, kes on praegu kassikarja kõige suurem isend. Ainult tema suudab tülli pööranud kõutsid teineteisest lahutada, kui kahe vaenutseja vahelt läbi kõnnib ja kummalegi riiukukele otsa vaatab. Märkimisväärne osa kassidest ongi Pallu ja naabertalust pärit kassipreili poegade järeltulijad.

Elu parem kui pererahval

Kasside täpset arvu Maret öelda ei oska. "Üldiselt me ühekorra lugesime, et oli 50, aga no eks neid ole ära ka läinud." 

Varem Sõmera hooldekodus töötanud ja eelpensionile jäänud Mareti sõnul elavad kassid paremini kui pererahvas, kelle hulka kuulub laudatöölisest peremees ja mandrilt külla sõitnud õde. Maret söödab kasse kaks korda päevas, peatoiduks pakub ta oma lemmikutele putru või odavaid spagette. Kui perenaine tõstab kulbiga potist kaussidesse sooja putru, tõmbab see loomakesi ligi igast ilmakaarest. Kassidki muudab korisev kõht läbematuks ja sunnib lauakombeid unustama. Lisaks pakub perenaine lemmikloomatoiduks mõeldud purustatud linnuluid ja kala, mida toovad kalamehed. Linnast toob ta oma lemmikutele vahelduseks krõbinaid, nagu kunagi toodi lastele linnast saia ja limonaadi. Mareti sõnul käituvad kassid sageli üsna koomiliselt, näiteks kui üritavad toitu näpata. Kõigil neil on oma iseloom, olgu kiisu füüsiliselt tugev või nõrk. Kahju, et pole fotoaparaati, kurdab Maret.

Peatoiduks pakub ta oma lemmikutele putru või odavaid spagette.”

Perenaise sõnul mäletab ta viimase kui kassi nime, ent sekundi pealt kõiki neid meenutada ei suuda. Saame tuttavaks Panda, Viki, Mudilase, Playboy ja Kitsiga. Kui Kitsi oli väike kassipoeg, hüppas ta  nagu kitsetall hopp-hopp-hopp, selgitab Maret. Mõne nime väljaütlemisele eelnev paus tekitab aga kahtluse, et küllap see ikka just sama jooksvalt sündis.

Tervis on hea

Kõik oma elutee lõppu jõudnud kassid matab Maret kodutalu mulda. Ta kirjeldab, kuidas sel suvel üks suur isane kass pudrukausi poole tormates jalapealt maha kukkus. "Keel oli ripakil, loom sai vist kuumusest infarkti," oletab Maret. Tõsiseid terviseprobleeme ega vigastusi pole kassidel eriti siiski olnud.  Vahel läheb kakeldes kõrv natuke katki, aga see on tavaline asi.

Köögiuks jääb soojal ajal öösel õrnalt lahti. Kes tahab, saab tuppa, kuid enamik magab väljas. Talvel jagub kasse nii elumajja kui ka lakka heinte peale, kuhu nad redelit mööda läbi väikese augu ronivad. Kodust kassid kaugele ei lähe, küla peal pahandust ei tee. Ka metsaloomadega pole probleeme olnud. "Kevadel siin vaatasid rebasega tõtt, aga siis läks rebane minema ja oligi kõik," räägib perenaine.

Vastuseta jääb küsimus, miks Maret ikkagi oma kassikarjal nii suureks on lasknud paisuda. Ta ei kujuta oma sõnul ette, et peaks nendest loobuma. Kassidega suhtleb ta sageli pudikeeles, nagu räägiks tittedega. "Tule emme juurde, tule tiia," kutsub Maret karja noorimat liiget. Aga nii teevad meist paljud. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles