Juuli Pihl: olen jäänud oma kodukülas Tiirimetsas üksi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
ÜHTEHOIDJAD: Juuli Pihl ja riigikogu liige Kalle Laanet, kes on aastaid olnud Tiirimetsa kodukultuuriseltsi Küünal sõber ja abimees.
ÜHTEHOIDJAD: Juuli Pihl ja riigikogu liige Kalle Laanet, kes on aastaid olnud Tiirimetsa kodukultuuriseltsi Küünal sõber ja abimees. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tiirimetsa külaliikumise eestvedaja Juuli Pihl muretseb, et kodukülale kunagi nii omane ühtehoidev elulaad on saanud möödanikuks.

"Olen oma külas nagu võõras inimene, sest kõik on sisserännanud rahvas," räägib Juuli. Inimesed elavad omaette, üks ei tea ühest ega teine teisest mitte kui midagi. 78-aastane naine saadab elupäevi mööda puruüksi ning tervis pole enam kiita. Mitte keegi külast ei astu läbi ega huvitu, kuidas vanainimesel elukene veereb.

Juuli, kes on ligemale 50 elanikuga Tiirimetsas kõige eakam põliselanik, mäletab oma koduküla sootuks ühtehoidvamana.

Sovhoosi ajal, kui külas elas veel palju kohalikku rahvast, käidi vastastikku üksteise juures juttu ajamas. Võtsin lapsed näpu otsa, läksin külaperesse nagu oma koju, ajasime juttu ning tegime nalja, meenutab Juuli Pihl. Nüüd ei julge ta enam kuhugi peresse minna, sest eales ei tea, milliseks kujuneb vastuvõtt või missuguse pilguga vaadatakse. "Et mis sa nüüd jälle tahad või mis sa meile tulid," väljendab Juuli pettumust. Samas ei ole tal kellegagi kana kitkuda ega ole ka mingit vihavaenu. Pigem on see ilming Eestis üldisemalt maad võtnud võõrdumisest. Peab olema suur häda, kui Juuli söandab mõnda küla peresse minna. "Mul ei ole praegu ühtegi peret, kelle juurde ma võiks minna lihtsalt aega viitma, juttu ajama või meelt lahutama."

Juuli Pihl meenutab, et kohe pärast abikaasa surma kaheksa aastat tagasi sai talle selgeks, et ajad ei ole endised ja ühes väärika ajalooga Saaremaa külas ei pruugi sul olla ainsatki seltsilist. "Hakkasin kohe tajuma, et ma olen üksindusse määratud."

Õnneks juhib Juuli endiste naistraktoristide ühendust Roolipiigad, mille liikmetega ta sageli suhtleb ja pea igas kuus kokku saab. "Üks helistab ja teine helistab. Pidevalt suhtleme ja mul on nendega väga tore." Sel kuul möödub Roolipiigade asutamisest 23 aastat.

Pärnus ja Kuressaares hoiab Juuli sidet "omakandi tüdrukutega", kellega  ta telefonitsi samuti päris usinasti sidet peab. "Me jutustame nagu omapere inimesed. Omaküla inimestega ma niiviisi jutustada ei saa, nagu ma jutustan Pärnu prouaga."

Tagasi üles