Tiit Nõu – bussijuht, kellele ei meeldi olla reisija rollis

MEELDIV TÖÖ: Varsti 40 aastat bussijuhina Laimjala rahvast teeninud Tiit Nõu on oma elukutse suur patrioot.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pea 40 aastat Laimjala rahvast bussiga sõidutanud Tiit Nõu võiks juba mõni nädal pensionipõlve pidada, kui amet poleks nõnda kontimööda ja töölt äratulemine nii mõeldamatu.

"Võib-olla sellepärast, et iga päev on isemoodi, aga tõesti see töö meeldib mulle," räägib Audla mees Tiit Nõu (63), kes juba paarkümmend aastat Laimjala lapsi kooli sõidutanud. Iga päev on isemoodi, vahel ajavad lapsed küll närvi mustaks, aga see läheb üle. Pärast valdade liitumist käib Tiit üle pika aja jälle ka Orissaare ja Tornimäe koolis ning sõidutab kooli Valjala lapsi. Lisaks teeb Tiit ka igasugu muid sõite, nagu laste sõidutamine spordivõistlustele või teatritesse.

Kui üldse midagi meele mõruks teeb, siis talvised kehvad teeolud. Vähemalt 30 km peab Tiit hommikuti sõitma külavaheteedel, mis heal juhul on lumest lahti lükatud, aga liivatamata sellegi poolest. Seega on teed ülilibedad. Vaatamata naastrehvidele peab sõitma ääretult ettevaatlikult, et tee peal püsida ja mitte kusagile kraavipõhja vajuda. Vastutus on suur, sest niipea, kui kraavi libised, jääb nii mõnelgi kooli minemata, kuna asendusbussi pole kusagilt võtta.

Ulakad bussist välja

Siiamaani ei ole Tiit reisijatega õnnetusse sattunud ega ühelegi reisijale viga põhjustanud. Viperustest pole ta siiski pääsenud.  Üks selline juhtus kunagi jaanipäeval. 70 km/h rauas, vuras Tiit oma päevinäinud LAZ-iga koju kala suitsutama, kui korraga murdus esimese ratta võll. Ratas ühes rummuga veeres kusagile mäe otsa kadakate vahele, nii et seda tuli tükk aega otsida. Üks inimene oli bussis, aga kokkuvõttes jäi buss terveks ja kõik lõppes hästi.

Aastaid tagasi juhtus Tiidu bussiga õnnetus Kuressaares. Kui ta Tallinna tänaval asuvast tööriistapoest välja tuli, siis buss suitses üleni. Pulberkustutaja pani leekidele küll piiri, ent viis bussi elektrisüsteemi nii põhjalikult rivist välja, et buss kanti maha. Tiidu sõnul oli see üsna ehmatav kogemus. Õnneks polnud ühtki inimest peal, sest buss võib tuld võtta kiiresti nagu küünal.

Aastaid tagasi Orissaares istus üks Muhu koolitüdruk eksikombel Tiidu bussi, millega ta vedas Ida-Saaremaa koolilapsi. Tiit märkas kusagil tagumisel pingil istuvat tüdrukut alles siis, kui oli peaaegu koju Audlasse jõudnud. Selgus, et Muhu neiu oli valesse bussi sattunud ilmselt seetõttu, et Tiidu koolibuss nägi välja samasugune nagu need, mis sõitsid maakonnaliine. Jäi vaid selgusetuks, miks tüdruk oma eksimusest nii pingsalt vaikis. Tiidul ei jäänud muud üle, kui viia tüdruk Muhusse, sest kuhu mujale sa ühe eksinud koolilapse ikka jätad.

Aastaid tagasi olid maakonnaliinide bussijuhid hädas ulakatega, kes lõikusid terariistadega bussi istmekatteid ja kiskusid istmetest vahtkummi välja. Kas koolibussis juhtus ka midagi sellist?  Selgub, et vähemalt Tiidu bussis otseselt midagi ära ei lõhutud, aga tehti muud pahandust. Audlas viskas üks bussis olnud teismeline juhikabiini pihta õunaga. Käis paras pauk ja Tiit pidas bussi kinni. Ütles, et tunnistagu üles, kes viskas. Lapsed otsustasid solidaarsustundest kangekaelselt suu pidada, mille peale bussijuhil hing täis sai. Käsutas viimase kui ühe bussist maha ja nii pidid viis-kuus teismelist oma sihtkohta, Saarekülla jõudmiseks jalgsi maha kõndima oma 6 km.

Päikseline septembrikuu ilm lastele liiga ei teinud. Hiljem sai Tiit oma otsusekindla käitumise eest koolilt kiita. Tiidule ei meenu, et midagi sarnast oleks hiljem kordunud. "Saan kõigiga hästi läbi ja kõik on tipp-topp. Inimesed on viisakad ja püüan ise ka olla," räägib ta.

 Saan kõigiga hästi läbi ja kõik on tipp-topp. Inimesed on viisakad ja püüan ise ka olla."

Tiidu bussijuhikarjäär sai alguse 1982. aastal, kui ta Laimjala kolhoosis tööle hakkas. Kolhoosis keeras ta bussirooli 10 aastat, enne kui ta ühismajandi lagunemise järel Laimjala valla palgale võeti.  Tiit meenutab, et väikeses Laimjala kolhoosis oli lausa kaks 40-kohalist LAZ-bussi, lisaks üks pisut väiksem PAZ ja üks RAF-väikebuss. Kolhoosis käis asi nii, et brigadir istus üksinda suurde LAZ-bussi, sõitis kõik oma valdused läbi. Et säärane bussimürakas võttis kütust umbes 46 liitrit saja kilomeetrit kohta, siis võis brigadiri peale iga päev oma 20 liitrit kuluda. Tollal kütusekulu üle eriti arvet ei peetud, sest bensiini oli sel ajal külluses ja see ei maksnud ka midagi.

Kolhoosiajast jäid Tiidule lustakad mälestused kolhoosirahva ekskursioonidest laiale Nõukogudemaale. Lõbus oli iga kord: joodi ja tehti igasuguseid tegusid, millestki ei hoolitud. Nalja sai kõvasti. Koju tagasi jõudes oli kõik jälle endine, elu läks vanamoodi edasi.

Matkaautoga reisile

Juba aastaid on Tiit puhkuse ajal käinud võõraid maid kaemas isikliku matkaautoga. "Poolat avastan juba mitu aastat ja Sloveeniat. Jube ilus on." Tiidu matkaautos on kuus kohta ehk parasjagu niipalju, et tütar koos perega ka kaasa mahuks. Rännupalavikku nakatub Tiit mõistagi juba enne teeleasumist, rääkimata lastest, kes oma elevust kuidagi peita ei suuda. "Ootame kõik julmalt pingeliselt, et saaks reisile," iseloomustab Tiit rännueelseid meeleolusid ühe lausega. Laulupeolisi vedanud bussijuht ei mallanud isegi laulupeo lõppu ära oodata, vaid võttis korralise puhkuse välja ning põrutas reisile.

Reisimine oma transpordivahendiga on just see, mis Tiidu sõnul aitab mööda ilma tuuritamist meeldejäävaks muuta. Sõidad, kuis hing ihkab. Põikad paikadesse, mis tunduvad kõige põnevamad ja kutsuvamad. Tuleb väsimus kallale, ei pea otsima hotelle ega võõrastemaju. Piisab, kui keerad teelt kõrvale ja võidki teki alla pugeda.

Reisimisega kaasas käiv vabadustunne tekitab sõltuvust. Järgmise aasta reisplaanid pole Tiidul veel paigas, ent mõttes mõlgub Moseli jõe äärne piirkond, kus valmivad Saksamaa kõige kuulsamad veinid. "Seal pidi julmalt ilus olema," teab Tiit.

Tiit Nõu sõnul meeldib talle bussijuhiamet väga, ent bussiga reisimine seevastu ei vaimusta teda karvavõrdki. "Rooli taga on vägev, aga tagapool olla ei tahaks, jumala igav on," põhjendab üle 35 aasta sohvrina töötanud mees. Juba nõukogude ajal, kui majandirahvas Venemaal ekskursioonidel käis, ei jõudnud Tiit ära oodata, millal paarimehe asemel juhikabiini pääseb. "Ma lihtsalt ei tahtnud salongis istuda, ootasin kogu aeg, millal uuesti rooli taha saaks."

Buss lahkumas.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tagasi üles