/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/18/12666928t1he4be.jpg)
Kaheksakümmend aastat tagasi, 1939. aasta suvel hakati Roomassaare karjamaal lõpuks ehitama murukattega lennuvälja, mille rajamise plaani oli peetud juba seitse aastat.
Lennunduse ajalugu Saaremaal sai alguse 115 aastat tagasi, 17. detsembril 1904, kui õhupalliga Stockholmist startinud norralane Hans Fraenkel ja rootslane Carlson olid halbade ilmastikuolude tõttu sunnitud hädamaanduma Atla lahe rannikul. Fraenkel oli kõrgharitud insener, kellest sai muide mõneks ajaks Wildenbergi nahavabriku ametnik. 16. juulil 1905 abiellus ta Kuressaares Oscar Wildenbergi lapselapse Margarethega.
Esimene mootorlend Eestimaa kohal toimus 14. aprillil 1912. aastal, kui Vene õhusõitja Sergei Utotškin sooritas Tartus Raadil mitu õnnestunud lendu kahetiivalise Farman-tüüpi lennukiga. Saaremaa taevasse ilmusid mootorlennukid esimest korda Esimese ilmasõja ajal, mil Papissaarde rajati sõjalennukite baas, Läbarasse ja Kuressaarde aga lennusadamad. 1918. kevadel seati sisse lennupostiühendus Saaremaaga.
1921. aastal avati Eesti esimene rahvusvaheline lennuliin Stockholmi, aasta hiljem ka Helsingisse ja Riiga. 1930. aastate alguses hoogustus ka Eesti-sisese tsiviillennunduse arendamine, kusjuures olulisteks tagantaitajateks olid Eesti kaitseväe lendurid.
Koguteosest "Saaremaa II" (2007) saame lugeda, et 1931. aasta märtsis maandus kaitseväe lennupropaganda päevade raames Kuressaares Tori abaja jääl kaheksa lennukit, mis tõid kohale hulga kõrgeid sõjaväelasi. Nende ärgitusel asutati sama aasta sügiseks Saaremaa õhuasjanduse ühing, mis pidi hakkama korraldama ka lennuvälja rajamist. 1932. aasta sügisel arvati sellele sobivaimaks asukohaks maatükk Roomassaare karjamaal, mis puhastati hädaabitööde käigus ka kividest ja kadakatest. Paraku jäi asi soiku, sest linnavolikogu ei olnud nõus 24 hektari suurust tükki loomapidajate kasutusest ära andma.
/nginx/o/2019/10/18/12666931t1h7be2.jpg)
1934. aasta 27. aprillil korraldas Saaremaa õhuasjanduse ühing Kuressaare kino Skala ruumes propaganda-kõnekoosoleku, kus astusid teiste hulgas üles noor purilendur, kuressaarlane Wardenburg ja Esimeses ilmasõjas osalenud Vene lendur Voldemar Sagorski. Ühingu juhatus kavatses eeloleval suvel korraldada Kuressaares ülesaaremaalise lennupäeva, kuhu juhul, kui lennuväli, mille rajamine paistab taas olevat ette võetud, võimaldab lennukite maandumist, loodeti arvukat kaitseväe ja eralennukite osavõttu. Lennudemonstratsioone oli lubanud tegema tulla ka tollane kuulus Viljandi eralendur Heinz von Ungern-Sternberg.
Kuressaare rahvusvahelisse lennuliinide võrku
Tundub, et lennupäeva siiski ei toimunud, sest suvised ajalehed sellest teada ei andnud. Küll aga kirjutatakse teedeministeeriumis väljatöötamisel olevast uuest õhusõidu seadusest ning sellest, et lähemal ajal tahetakse luua igasse linna lennuväli. Seejärel hakatakse posti vedama lennukeil, samuti luuakse kindlate sõidutaksidega õhusõiduliinid.
Ministeeriumi plaanid nägid ette rajada 15 lennuväljast koosnev üle-eestiline võrgustik, kuhu pidi kuuluma ka Kuressaare. Riigi rahaga hädaabitööde korras rajatavad lennuväljad taheti kasutusele võtta juba järgmisel suvel.
Sügiseks on plaanid veelgi ambitsioonikamaks muutunud ja teatatakse Kuressaare lennuvälja võtmisest rahvusvahelisse lennuliinide võrku, üheks lüliks Riia–Stockholmi lennuliini vahel. Ministeeriumis otsustatakse, et Kuressaare lennuväli ehitatakse välja neljandana Eestis. Enne pidid lõplikult valmima Tallinna, Viljandi ja Türi lennuväli.
Rahvusvaheline mõõde tähendas 600-meetrise läbimõõduga maandumisringi ja lennuvälja pindala suurenemist algselt plaanitud 15 hektarilt 28 hektarile. Jätkuva majanduskriisi oludes oli lennuvälja ehitus Saaremaal väga oodatud, kuna pakkunuks teenistust paljudele töötatöölistele. Oktoobris kirjutab Meie Maa, et lennuväljal on tarvis välja kaevata 35 000 kantmeetrit mulda, mis nõuab umbes 22 000 tööpäeva. Mulla ühest kohast teise kärutamine nõuab umbes 5500 tööpäeva. Kokku arvestatakse tasandustööde maksumuseks umbes 5000 krooni ja loodetakse, et need algavad juba eeloleval talvel.
Detsembris selgub, et riigi õhukese rahakoti tõttu jäävad talvised lennujaamade ehitused ära kõikjal Eestis. Linnanõunik Aleksander Kärnerile on Tallinnas teedeministri poolt seletatud, et tööd võiksid alata ehk järgmisel kevadel pärast l. aprilli.
Ehitustööd hakkavad venima
1935. aasta jaanuaris esitab Kuressaare linnavalitsus ministeeriumile palve, et lennuvälja ehituseks võetaks teatav summa riigi 1935/1936. aasta eelarvesse. Sellisel juhul saaks tööd pihta hakata juba kevadel ja teenistust õnnestuks pakkuda suuremale arvule töölistele pikemaks ajaks.
Samal ajal ei istu ka aeronautikaentusiastid, käed rüpes. 31. jaanuaril peetud Kaitseliidu klubiõhtul oli kõneaineks õhu- ja lennuasjandus. Jaan Treufeldt rääkis selles vallas Saaremaal astutud sammudest ja Saaremaa õhuasjanduse ühingu tegevusest, soovitades käed külge panna nii lennukite muretsemiseks kui ka lendurite ettevalmistamiseks Kuressaares kui loodetavas Euroopa lennuühenduste tulevases peatuskohas (lennujaamas ja -sadamas).
Tööstuskooli õpetaja insener Liiver tutvustas lendamise põhimõtteid ja lennukite konstruktsiooni, lennuväe reservohvitser Voldemar Sagorski aga lennuasjanduse ajalugu, puudutades eriti Esimese maailmasõja aega ja jagades oma isiklikke rikkalikke mälestusi. Sagorski leidis, et Soome, Läti ja teiste riikide eeskujul tuleks ka Eestis kõik endised lendurid ja lennukimotoristid rakendada vastavate ühingute ja liitude kaudu uuesti töösse ning asuda ka noorte lennualasele ettevalmistamisele.
Lõpuks kutsus malevapealik major Oskar Särev üles esimese purilennuki ehitamiseks Kuressaares kõiki asjasthuvitatuid registreeruma, millepeale 20 inimest end kirja pani. Lennuk pidi ehitatama Kuressaare tööstuskooli töökojas kodusaare puumaterjalist ja selle maksumus, 800 krooni, loodeti kokku saada korjandusega.
Riik leiab 10 000 krooni
Seejärel paistab Kuressaare lennuvälja teema mitmeks aastaks soikuvat. Koguteose "Saaremaa II" andmeil hakatakse 1935. aastal rajama hoopiski maandumisväljakut Sikassaare karjamaale hilisema tootmiskoondise Varma kohale. 1936. aasta oktoobris kirjutab Meie Maa, et hiljuti koostatud esialgse kavandi järgi läheb Kuressaare lennuväli 500-meetrises läbimõõdus maksma 25 000 krooni, rahvusvahelise standardi järgi, 800-meetrisena, aga 55 000 krooni. 1937. aasta 20. augusti Postimehest leiab nupukese, et Kuressaare linnavalitsus on asunud rajama linnale lennuvälja, mille asukohaks on ette nähtud linnale kuuluv Roomassaare karjamaa, kus sellekohaste töödega on juba alustatud.
Tõsiseks läheb asi uuesti alles 1939. aasta märtsis, kui teedeministeeriumi õhusõidu osakond teatab Kuressaare linnavalitsusele, et osakond kavatseb eeloleva suve jooksul Kuressaare lennuvälja välja ehitada, ühtlasi teeb linnavalitsusele ettepaneku selle töö tegelikuks läbiviimiseks, millega linnavalitsus ka nõustub.
Ehituseks on ministeeriumi eelarves ette nähtud kuni 10 000 krooni ja seekord käib jutt 600-meetrise läbimõõduga platsist. Linnavalitsus arvab, et töödega saab alata maikuus, kui maapind on muutunud sulaks. Postimees märgib, et "lennuwälja asutamine on Kuressaares olnud teoksil pikemat aega. Mõne aasta jooksul on sealt suuremad kiwid kõrwaldatud. Nüüd seatakse lennuwäli niiwõrd korda, et wõidakse hakata lennuühendust pidama".
Samal ajal hakkab Viljandi linnavalitsus teedeministeeriumi ülesandel uuendama ka Viljandi lennuvälja, mille tasandamiseks ja uue angaari ehituseks arvestatakse 20 000 krooni.
9. mail külastab Kuressaaret teedeministeeriumi lennuväljade inspektor Kuiva, kes tõdeb, et lahendada on veel rida vormilisi küsimusi, mistõttu lennuvälja ehitamine saab alata ehk juunikuu esimestel päevadel. 25. mail otsustab Kuressaare linnavolikogu üksmeelselt anda riigile määramata ajaks tasuta kasutada Kuressaare linnale kuuluvast karjamaast 53,8 ha suuruse maa-ala lennuväljaks. Sellega peaks olema ka viimased vormilised küsimused lahendatud ja kauaoodatud tööd lähevadki lõpuks suvel lahti.
Valmib maailmasõja eelõhtul
Seoses Eesti ja NSV Liidu vahel sõlmitud baaside lepinguga võttis murukattega lennuvälja juba 30. oktoobril üle Nõukogude sõjavägi. Muu hulgas oli lennuväli kasutusel mereväelaste spordiväljakuna. Pärast sõjategevuse lõppemist Saaremaal 1944. aastal korrastati lennuvälja maandumisrada linnaelanike kaasabil ja lennujaama hooneks kohandati Pärsama vallast Aruste külast kohale veetud talumaja. Ametlikult avati Kuressaare lennuväli 6. märtsil 1945.
Alguses lendas Kuressaare ja Tallinna vahet kahe reisijakohaga Po-2. Lisaks reisijatele veeti kaupa, medikamente, posti. Samast toimusid ka kaubalennud Moskvasse, kuhu viidi kohalikku värsket kala. Reisid olid ebakorrapärased. 1946. aasta jaanuaris palus maakonna täitevkomitee sisse seada regulaarne lennuühendus Tallinnaga ja sama aasta kevadel alustaski liinilende 21 reisijat mahutav Li-2.
Pimedal ajal töötas lennuvälja personal küünla- ja petrooleumilambi valgel, kuna nii kaugel linnast polnud elektriühendust. Raadiojaamasid sai kasutada ainult akude ja spetsiaalsete bensiinigeneraatoritega. Elektriliin veeti Roomassaarde alles 1958. aastal. Sama aasta sügisel paigaldati lennuraja ühele küljele ka esimesed rajatuled. 1962. aastal valmis kivist jaamahoone, mis on kasutusel tänaseni. Asfaltkatte sai 1100 meetri pikkune ja 40 meetri laiune lennuväli aastail 1964–1966. Siis rajati ka ajakohane märgutulede süsteem.