KÜLA LOOD: Endel Kumm, sõrulane kes käib metsas kalal

JÕGI VOOLAB LÄBI ELU: Endel Kumm oja ääres, mille harud jooksevad läbi ta südame ja mis tõi ta pikkade aastate järel sünnikoju tagasi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Torgu Mõisaküla elanik Endel Kumm (72) kuulub nende väljavalitute sekka, kelle akende alt jookseb läbi forellioja.

Tormijärgse esmaspäeva hommikul täitus Jämaja oja pärast vihmasadu üle pika aja vooluveega ning aitas jõeforelli kudema. Kõlavad sulpsatused. Elevusega vaatab Endel, kuidas sigimismängus kalade küütlevad seljad hetkeks ojakese veepinnale ilmuvad. “Mul on hoovi peal seitse forelli kudemisauku,” poetab Endel.

Forell pole Jämaja ojas ainus kudeja, kevadel kohtab jõekeses särge, haugi ja isegi silmu. Leidub ka vähki, mille Endli onu tõi aastakümneid tagasi Leisi kandist. 

Endli krundile jääb umbes 300 meetrit ojasängi, millel paar sammu laiust ning sügavust pisut üle põlve. Endli toauksest jääb ojani 36 meetrit ja seda vahemaad on ta läbinud tuhandeid kordi.

Endel Kumm: “Vanaema rääkis, et ma olin näost nii õnnelik ja hoidsin kahe käega seda väikest kalakest kinni.”

Pisikene rutaka vooluga oja oli Endlile lapsepõlves mängukaaslase eest. Oma esimese kala, väikese forellipoja sai Endel gaasimaski torbikuga ojast kätte 4–5-aastaselt. Saksa armeest mahajäänud torbikuid ulpis pärast sõda ojas rohkesti. “Vanaema rääkis, et ma olin näost nii õnnelik ja hoidsin kahe käega seda väikest kalakest kinni,” meenutab ta.

Kord istus väike Endel jalgadega vees sulistades purdel ja silmas ühtäkki purde all vähki, kes parasjagu koorikut vahetas. “Vaatsin seda vaatemängu mitu tundi, raadiot ja telekat siis ju ei olnud.”

Endli lapsepõlves möödunud sajandi keskpaigas leidus kala jõekeses praegusest hulga rohkem. Kevadel, kui jõekest täitsid suured särjeparved, tõmbas poisi ema kala välja kahvaga.

Endel mäletab, kuidas ta algkoolipoisina kuivanud ojakese lompidest paljaste kätega paarkümmend haugi kaldale heitis. Kalad ei olnud küll suured, aga ikkagi. Mäletab, kuidas majulistest metsamehed kepi külge kinnitatud jämedast traadist konksuga vaimustunult püüdma hakkasid.

Endli võõrasisa püüdis kunagi Jämaja ojast ühe päevaga rüsadega ja tankide katmiseks kasutatud võrgujuppidega 200 kilo forelli ja lõhet.

Osa sellest soolati, teine osa suitsutati suitsusaunas ning lisati hiljem koos juurviljadega piimasupile. “See maitse on mul siiamaani veel suus,” sõnab Endel.

Hästi maitseb ka silmukala, mida kevadeti aeg-ajalt Jämaja ojas leidub. Paraku ei meeldi see raipesööja kuulsusega delikatesskala majaperenaisele. Kunagi tõi hea sõber Leo Tiri Endlile sünnipäevaks 300-grammise silmupurgi, mille hind kaupluses on üsna krõbe. 

Oli parasjagu kudemisaeg ja Jämaja oja põhi mustas silmudest nagu ei kunagi enne. “Ütlesin siis Leole, et võta kinnas ja korja niipalju, kui tahad.”

Vääriskala meelitab ojast matti võtma röövpüüdjaid, kellele Endli kohaolu küllap tublisti närvidele käib. Teolt tabatud paharetid on Endlit ähvardanud ja sajatusi pildunud, kuid lõpuks nii mõnegi kotitäie vähkisid vette tagasi lasknud.

Pärast kroonuteenistust 30 aastat Pärnus ja Tallinnas rooli keeranud Endel Kummil on sünnikodu ja seal lookleva ojaga nii tugev emotsionaalne klapp, et sünnikoju naasmine oli tal mõttes kogu aeg. 18 aastat tagasi andis Endel koduigatsusele lõpuks järele ning on nüüdseks kogu majapidamise korralikult üles kõpitsenud. Poolsaare sisemuses asuv Kummi talu jääb merest paari kilomeetri kaugusele. Endli maja asub merepinnast 26 meetri kõrgusel. Meri ise pole Endlile kunagi korda läinud. Talle meeldib mets ja krunti mööda siuglev imeline oja, mille kohati kolme meetri kõrguselt kaldalt ta kudevate kalade mängu imetleb. Ojast pumpab Endel ka juurviljadele kastmisvett. “Ma usun, et see on üks Sõrve ilusamaid kohti,” ei jäta ta ütlemata.